„Ants on minu sõber.“
„Või sõber,“ ütles naaber pilkavalt, lisades tõsiselt: „Kui oled talle kasulik, siis sõber, kui ei, siis vaenlane.“
„Vaenlase peab maha lööma.“
Üleaiamees naeris, sest Jürka ajas tema arvates naljajuttu. Lõpuks ütles ta:
„Kergem on omakasu silmas pidada kui Antsu maha lüüa.“
„Omakasuga ei saa õndsaks.“
„Kas mahalöömisega saab?“
„Vahel saab.“
Jumala eest, naljamees, mõtles naaber, enne kui rääkis edasi:
„Mina ei saa ikkagi aru, milleks sina teise maa peal nii hirmsasti rähkled.“
„Tahan õndsaks saada,“ vastas Jürka.
„Teeb siis töö õndsaks?“
„Aga mis siis?“
Naaber ei leidnud parajat vastust. Alles natukese aja pärast ütles ta:
„Noh, võib olla, sina saad oma tööga õndsaks, aga teistele kütad sa igatahes põrgut.“
„M-mh!“ tegi Jürka arusaamatuses.
„Aga muidugi! Sa mõtle ometi isegi: tänavu kevadel, kui Ants uuendas mu lepingut, tõstis ta renti. Mina katsusin seletada, et see pole õige, sest hinnad on kõik endised ja koht pole suuremaks ega paremaks läind. Ja kas sa tead, mis ta mulle vastas? Ta vastas sõna-sõnalt: tee tööd nagu Jürka, küll siis koht läheb suuremaks ja paremaks.“
„Näed nüüd isegi, et Ants on mu sõber,“ ütles Jürka võidurõõmsalt.
„Kuis nii?!“ hüüdis naaber jahmatunult, sest tema taip ei mõistnud Jürka järeldust.
„Miks mitte?“
„Milleks siis meie peame tema maad parandama?“
„Me ju elame siin.“
„Ja temal pole muud kui kergitab renti?“
„Nagu näed.“
„Aga siis on ju mõtteta maad parandada.“
175
