Selle lehekülje õigsus on tõendatud.
„Palju-palju.“
Oli silmapilke, kus Jürka jäi üksinda endamisi istuma, nagu mõtleks ta millegi üle järele või nagu igatseks ta midagi, aga keegi ei saanud kunagi teada, oli Jürkal mõtteid ja igatsusi või mitte. Ainult ühte võis tähele panna – Jürka istus endamisi ikka silmad kiriku poole, nagu oleks ta valmis sinnapoole minema või nagu ootaks ta sealt kellegi tulekut. Ja see kiriku poole vahtimine jäi talle kuni tema elulõpuni. Isegi siis, kui vahetas Riiaga üksikuid sõnu, pööras ta silmad loomusunnilikult kiriku poole.
173
