„Kus?" küsis Jürka arusaamatuses vastu.
„Unes," vastas laps.
„Kuula ligundit, või minu nägu.“
„Vahtis tagasi, kui sõitsin.“
„Sa meeldisid hobusele, sellepärast.“
„Ei tea miks?“
„Oled hästi kerge, ei tunnegi, et istud seljas.“
„Kas siis hobune tahab, et oleks kerge?“
„Küllap vist.“
Selline oli Jürka unenäoseletus ja Riiale aitas sellest, liiatigi, et varsti ei tekitanud enam mingi ratsutamine unenägusid, oleks ainult tahtnud ikka rohkem ja rohkem. Ja kui ei saanud hobuse selga, siis ratsutas kaksiti vahetevahel isa kaelal, pruunid sääred selle peos. Aga hobuse seljas oli huvitavam, sest seal võis turjatutist või lakast kinni hoida, isa juukseid ei tohtinud aga kiskuda, sest siis hüüdis ta varsti:
„Sina, satikas, lase salgud olla!“
Halb oli Riia meelest ka see, et isa püsis nii vähe kodus – nõnda oli mõnikord hirmus igav. Oli kordi, kus laps mangus, et isa jääks veel veidikesekski tema juurde, aga see ei võtnud seda nagu kuuldavakski, tõusis ja läks. Ka ei tahtnud ta peagu kunagi Riiat enesega kaasa, kuna ta emal sellevastu sörkis alati sabas: selline oli isa ja ema vahe. Üks oli ikka saadaval, ikka käepärast, ikka silma ja kõrva kaugusel, teine ilmus vahetevahel nagu maailmaotsast ja teda pidi aina ootama, aina igatsema. See ootus ja igatsus oligi nagu kogu elu sisu pärast ema surma.
„Riia ei taha üksi jääda,“ kurtis laps vahel.
„Sa oled ju perenaine,“ seletas isa.
„Kas siis perenaine on üksi?“
„Küllap vist.“
„Ma ei taha perenaine olla.“
„Aga teist perenaist pole ju meil kuskilt võtta.“
„Ikka ei taha.“
„Ole veel mõnedki päevad, siis…“
„Mis siis?“
„Eks me näe siis, mis siis.“
171
