„Ole mureta, eit,“ julgustas vanamees Lisetet, „kuhu kassiroju mehe käest pääseb.“ Nende sõnadega istus ta ukselävele õhtueelse päikese paistele, pani kassipoja pahemale peole ja silitas teda paremaga tasakesti, ise muheledes:
„Oh sind nirukest, pisi piimavissikest! Või tahad rätiku seest välja! Nõnn-nõnn, üks käpasuss, nõnn-nõnn, teine käpasuss, ja nüüd siis tuleb kolmas ning tagatipuks…“ Jürka tahtis öelda „neljas“, aga ei saanud, sest enne oli kass tal peolt läinud ning seks ajaks, kui Jürka jõudis jalule, mööda toanurka lakas. Vanamees seisis ja vahtis üksisilmi seda kohta, kuhu kräbe loomake oli kadunud. Mis nüüd saab? Mis ütleb eit, kui tuleb piimaga koju? Kõige hullem on häbi: suur, tugev mees, aga ei saa kassipoegagi kinni hoitud. Nagu oleks arust või jõust puudu.
Jürka otsustas kassipojale lakka järele ronida, ta maksku mis maksab eide tulekuks kinni püüda. Kuue ajas ta seljast maha, et vestiväel oleks kergem ronida ja pugeda, kui ehk vaja. Et ta kassi kätte saab, selles Jürka ei kahelnud, sest kuhu loom inimese eest ikka pääseb, liiatigi veel hoones.
Aga lakas märkas Jürka, et asi pisut täbaram, kui ta alguses arvanud. Väljast päikesepaistelt tulles tundus siin pimedana, pisinatukene helkis valgust ainult ungastest ja ulualuseilt. Et kambrilakka pääseda, kuhu kass oli roninud, pidi esteks minema mööda reiaaluse laudit. Aga siin kas polnud kunagi korralikku katet olnudki, või oli keegi parred hiljem pealt võtnud, nii et paigast paika pääsmine oli üpris täbar: igal sammul karda, et lendad puude vahelt või ühes murduvate puudega alla kõvale savipõrandale.
Ei aidanud muud, Jürka pidi neljakäpakil ronima kambrilaka poole. Rehetoa kõrge, nurgeline ja tahmane kere seisis nagu hiiglatont põiki teel ees, temast pidi ronima üle või mööda. Jürka valis viimase tee. See viis ulu alt läbi, kus roovilattide vahelt tolknevad õletuustakud, mis täis mitmekümneaastast tahma ja tolmu, need äigasid tal üle näo ja valgete särgikäiste. Aga Jürka ei hoolinud, puges läbi ja jõudis kambrilakka. Siin oli nii pime, et silm ei seletanud alguses üldse midagi, kostis ainult, et keegi jookseb tasaste sammudega. Jürka peatus. Tema ees pimedas säras kaks silma kui tulesütt. Kass pidi seal olema.
17
