da; on surnud, kardab; saab mulla alla, jälle ei karda, nagu tuleksid surnud emad kallale, kui nad pole veel mulla all. Aga Riia sellevastu kartis mõnikord ainult elavat ema, surnud mitte põrmugi, oli ta mulla peal või mulla all. Isa kartusega seletas Riia lõpuks sedagi, et surnud ema sai nii ilusa kirstu, sest eluajal polnud tal ühtegi niisugust asja. Ja samblane ase kirstus, kuhu ema heitis – just: kuhu ema heitis, mõtles Riia endamisi –, meeldis nii väga, et Riia oleks meeleldi kas või ema kõrvale pugenud ning ühes temaga mulla alla läinud. Sest kui ema läheb taeva ja Riia peab temale sinna pärast järele minema, miks siis mitte kohe minna, nagu ta tänini ikka emaga kaasa jooksnud. Ja kui see ometi polnud võimalik, siis katsus Riia end sellega lohutada, et jooksis põllu äärde metsa, otsis seal paiga, kus kõige paksem ja rohelisem sammal, heitis sinna pikali ja püüdis lamada, nagu oli kirstus lamanud ema. Aga see oli hirmus raske ja nõnda jõudis Riia otsusele, et on ometi hea, et teda ei lastud heita ema kõrvale, sest mis ta küll oleks peale hakanud, kui ta oleks pidanud ühes emaga liikumatult lamama ööd ja päevad, palju öid ja päevi. Mitte enam joosta, mitte enam end liigutada, see oli Riia meelest kõige hirmsam ja raskem. Sellega oleks võinud ehk toime tulla ainult kollaste silmadega must kass, Riia ainuke truu seltsiline, seegi ainult siis, kui paistaks palav päikene. Aga kuidas saab päike paista, kui kirstul on kaas kõvasti peal ning kaanel muld, hulk mulda, nii et kohe hunnikus. Ei, nõnda päike ei paista ja siis pole ka loota, et Nurrninagi tahaks paigal lamada. Nurrnina otsib sooja, aga ema oli külm, Riia katsus, et oli – külmem kui kunagi varem, külmem kui isegi sügisese vihma käest tulles, kui hambad lõgisesid suus. Ja ometi lamas ta rohelisel samblal, nagu Riiagi siin sooja päikese paistel.
Ema surma tõttu tegi Riia veel ühe huvitava leiduse. Tänini oli isa talle olnud peagu võõras ja tal oli temaga ainult hirmu vahekord. Kõige enam tekkis see sellest, et emagi näis isa peaasjalikult kartvat, kõik teised tundmused nagu kadusid selle varju. Seni kui ema elas, ei küsinud isa kunagi, kas Riia süüa saanud või mitte. Ta katsus ainult ise endale midagi hamba alla leida, et siis kas üürikeseks puhkama heita või kohe jälle oma töö ja tegemise juurde minna. Riiale tundus sagedasti, et isa oleks nagu võhivõõras, kes elab ei tea miks nende juures. Sellepärast hüüdis ta teda parema meelega
169
