Lehekülg:Põrgupõhja uus Vanapagan.djvu/164

See lehekülg on heaks kiidetud.

Pealegi olid ju nemad riides, mina alasti, nemad ahmisid ehmatusest kohe suud vett täis, mina aga hoidsin hinge kinni. Nõnda oli varsti kõik möödas ja mina tulin kaldale, võtsin põõsa äärest oma kuue, läksin riiete juurde, ajasin need kärmesti selga ja jooksin läbi metsa otseteed siia…“

„Et sa ise seda võid veel nõnda rääkida!“

„Ma räägin ju ainult selleks, et sa teaksid, kuidas ma oma sõna olen pidand, nii et võid üsna rahulikult surra. Sest pea meeles, ema: jumal oli sel ööl meie poolt. Ta andis pilvealuse ilma, et oleks hästi pime ja et ei langeks kaste, nõnda polnud midagi näha ei rohul ega mujal. Pealegi hakkas vastu hommikut peent vihma tibama ja kustutas nõnda viimsedki jäljed. Seegi oli jumala tahtmine, et teised samal ajal, kui meie olime jões, nii valjusti laulsid ja karjusid ning et lõpuks keegi õieti ei teadnud, millal see just sündis.“

Juula ja Kusta vaikisid tükk aega, nagu oleks mõlemal iseoma mõtetega tegemist. Siis lausus viimane nagu areldi:

„Ema…“

„Mis on, poeg?“

„Hakkad sa tõesti surema?“

„Minu päevi pole kunikski.“

„Usud sa, et lähed taeva?“

„Usun, poeg.“

„Kas isa usub ka?“

„Usub.“

„Aga õpetaja?“

„Usub.“

„Mina usun ka, ema, ja sellepärast, tead, ema…“

Kustal jäid sõnad suhu kinni, mitte kartuse pärast, vaid muidu niisama, isegi ei teadnud miks.

„Mis siis on sellepärast?“ küsis Juula.

„Sellepärast, ema, kui saad taeva, siis…“

Jällegi peatusid Kusta sõnad.

„Miks sa ei räägi, mu poeg?“

„Vaata, ema, kui ma neid põhja vedasin, siis tundsin selle teise käsi ja see ei lähe mul enam meelest, tundsin, kuidas nad hoidsid Antsu kaelast kinni ja aitasid talle lõpu teha, nagu oleksid nad minu


164