„Antsu või?“ küsis Jürka.
„Aga keda siis?“ küsis Ants ise vastu. „Teda te ju otsite, nagu kuulukse.“
„Aga kelleks sind pidada, sulaseks või?“ huvitus Jürka.
„Ennem vabadikuks või muidu majuliseks,“ seletas Ants.
„Nii et oleme ikka õiges kohas,“ rõõmustas Jürka.
„Õiges,“ kinnitas Ants. „Ja põrsaga jäägu nõnda, et las mina katsun peremehega ääri-veeri asjast rääkida, ja kui kuidagi sobib, siis saadan või toon sõna, lühendan teie jalavaeva. Ning kui jõuate suure kase alla tagasi, siis mitte otse edasi, nagu tulite, sest see on ringi, vaid kura kätt pahemale, üle põllunurga ja läbi heinamaa silmalt päristeele välja, mis viib Põrgupõhja. See on otse ja endine Vanapagan tuli ja läks ikka seda mööda, kui käis Kaval-Antsul. Vanapagana tallatud see jalgradagi on.“
Jürka võttis Antsu nõu kuulda, ja kui jõudis tagasi suure kase alla, pöördus mööda jalgrada pahemale, eit kannul. Jõudnud üle põllunurga karjamaale, arvas ta nõnda:
„Kena ja lahke mehike oli, tea'p misuke see Ants ise peaks olema.“
„Küllap näed, kui lähed põrsa järele,“ arvas Lisete.
„Ega tea ühtigi,“ lausus Jürka.
„Mis sul seal teadmata on?“ küsis Lisete.
„Et kas põrsast saab,“ seletas Jürka.
„Mis sul siis Antsust, kui põrsast ei saa.“
„Noh, see seal, see vabadik või majuline, rääkis ka lambatallest, lehmamullikast ja hobusenokast.“
„Ja sina kohe uskuma, mis? Suu hakkas juba vett jooksma, eks? Oota enne, kas saad põrsagi. Täna taevast, et kassipoegki süles, olgugi pettusega. Kui aga ämm talle varssi ajades järele ei tuleks. Aga sinu kallis kaelarätik on juba märg.“
Nõnda kenasti juttu vestes jõudsid Põrgupõhja omad ilusasti päristeele välja ja seda mööda koju. Aga siin alles tuli Lisetel meelde, et kassi tarvis pole tilkagi piima kodus. Nõnda siis kahmas ta vanast kiluriistast valmistatud nöörsangaga piimanõu, võttis jalad selga ja lidus kohe küla poole tagasi. Kassipoja pistis ta vanamehele pihku ja pani sellele südame peale väetikest õrnalt hoida, aga jumala pärast mitte lahti lasta, sest kes teda hullu teab, kas ta end veel kätte annab.
16
