te ükski teine mõista, miks peab inimene just nõnda surema. Inimene surgu nagu teisedki või ta elagu edasi, nõnda arvati. Pealegi oli Joosu Põrgupõhja metsakuru tarvis nagu eriliselt loodud: rahulik ja vaikne, tagasihoidlik ja pelglik ning tööd armastas üle kõige. Miks küll jumal sellise noormehe nii vara Põrgupõhjalt taeva kutsus? Et Joosu taeva läks, selles ei kahelnud ei Juula ega Jürka, sest kui nii vaikne ja rahulik inimene taeva ei saa, kes sinna siis saab! Võttis kaua aega, enne kui Põrgupõhja rahvas oma poja surmale õige seletuse leidis.
„Eks see olnd jumala armunõu, mis muud,“ arvas Juula.
„Eks jah, mis muud,“ lausus ka Jürka.
Polnud parata, jumala armunõule pidi alluma. Aga see oli seda raskem, et ükski teistest lastest ei olnud Joosusse. Nemad kõik himustasid midagi või ihkasid kuhugi, Joosu üksi rahuldus sellega, mis oli Põrgupõhjal. Sellepärast oli vanima poja surm otse saatuselöögiks, millest Jürka ja Juula poleks toibunud ei mil ega mil ajal, kui poleks tulnud ärevaid sündmusi, mis kallutasid nende tähelpanu teisale ja aitasid nõnda muljuda nende mure.
Antsul tuli nimelt poeg välismailt tagasi, kus oli õppinud kõike maailma tarkust, nagu Ants ise jutustas. Ta tuli paari koolivennaga ja puhkuseks pidasid nad jahti, püüdsid kala ja vähki. Eriti suurepärane oli viimane toiming, vist sellepärast, et see sündis öösiti pimedas, kus istuti lõkke ääres, et vestelda, naljatada, naerda ja laulda ning aina võõras keeles, mis andis asjale erilise võlu. Karjumisest, huikamisest ja revolvrite paugutamisest võis järeldada, et tule ümber ei istutud kuiva suuga.
Aga selline pillerkaaritamine ei kestnud kuigi kaua, varsti olid metsast kadunud jahilised oma püssipaugutamisega ja vähipüüdjad jõe äärest oma kisa ja käraga. Ning siis ulatus teade Põrgupõhjale: noor Ants on vähipüügil jõkke ära uppunud, noor Ants ja ühes temaga keegi noor proua.
„Mis nad latravad,“ ütles Jürka. „Jões vett, nii et konnal paras ujuda ja…“
„Ä'ä ütle kedagi,“ arvas Juula. „Seal sügavaid kohti küll, kus ennegi inimesi otsa saand.“
„Purjuspäi ehk pimedas.“
153
