„Tuleb ta siis?“
„Mis sa siis arvad?“
„Ja õpetaja?“
„Ei vist.“
„Nii et tema läheb taeva?“
„Küllap vist.“
„Aga siin hoiab ta ju Antsu poole.“
„Taeva läheb Maiaga.“
„Saab siis Maia taeva?“
„Saab.“
„Ja läheb ühes õpetajaga?“
„Lähevad kahekesi käsikäes.“
„Kui see ometi nõnda oleks!“
„Usu, siis on.“
„Ma ju usun, vanamees, aga…“
„Peab kindlasti uskuma, ütleb õpetaja.“
„Usud siis sina kindlasti?“
„Küllap vist.“
„Siis usun mina ka.“
Nõnda siis uskusid nad mõlemad, et Maia läheb õpetajaga käsikäes taeva, ja nende meel oli rõõmus ning südamed täis tänu jumala helduse pärast. Kuigi aastad vaevasid juba nende ihuliikmeid, tegid nad ometi nurisemata oma rasket tööd kindlas lootuses, et ka neid ootab ükskord õndsus.
Aga siis sündis äkki see, mida ei Juula ega Jürka polnud osanud oletada: tuli mingi kuri haigus, mis rabas nende vanima poja, kaksikvenna Joosu suure kuumusega jalust ning paari päeva pärast oli ta külm ning kange. See oli isale-emale nagu nuiaga pähe. Alles tagant järele toibusid nad sedavõrd, et arutasid isekeskis – nende poeg oleks vististi kauem elanud, kui tema keel poleks nii hullusti üles paistetanud, et täitis kogu suukoopa ja mattis hinge.
„Loomgi sureb, kui pole hingeauku, miks siis mitte inimene,“ arvas Juula.
„Küllap vist,“ lausus Jürka nõustuvalt.
Ka teisi suri tol korral, aga ükski ei surnud nõnda nagu Põrgupõhja Joosu. Sellepärast ei osanud ei Jürka ega Juula, samuti ka mit-
152
