XV
Kuna Antsu süda oli nüüd vanust eksimusist vaba ja puhas, siis tuli tal kohe uus tööhimu. Põrgupõhja rahvas märkas seda sellest, et Ants hakkas vanadele Põrgupõhja põldudele ehitusmaterjali vedama, mitte just sinna, kus olid hooned varemalt seisnud, vaid pisut välimaa poole.
„Antsul on vist jälle uued tuurid,“ arvas Juula.
„Küllap vist,“ ütles Jürka. „Tahab meid vanale kohale tagasi küütida.“
„Kas meid!“
„Keda siis?“
„Küllap näis.“
„Küllap jah.“
Kui Jürka katsus otsa peale saada, mis Põrgupõhjal hakkab sündima, muigas Ants habemesse ja lausus:
„Eks aeg anna arutust.“
„Küllap vist,“ ütles Jürka.
Ja andiski. Sügisel rajati hoonete vundamendid ja kevadel varakult, juba lumepõlves, tulid mehed ja viisid lühikese ajaga seinad katuse alla.
„Nagu silmapete,“ arvas Jürka.
„Jah, nagu elus viirastus,“ tähendas Juula.
Kulus veel mõni nädal ja uude hoonesse kolisid uued inimesed sisse – võhivõõrad, nagu Põrgupõhja rahvas märkas. Olid jõudnud parajaks ajaks, sest varsti võis alata künni ja külviga. Inimesed näisid olevat nõukad ja jõukad, sest nad tulid ühes loomade ja igasuguste tarbeasjadega.
„Tõin sulle naabrid, et oleks seltsis segasem,“ muigas Ants Jürkale, „muidu võõrdud teistest inimestest hoopistükkis.“
„Ega hooligi neist,“ lausus Jürka.
„Või nad sind segama tulevad,“ rahustas Ants, „teen selged vahed
149
