„Seda pole tarviski. Tunned koeri, tunned ka inimesi.“
„Mis seal tunda: ühel neli, teisel kaks jalga.“
„Aga võta näpust, pole hoopiski nõnda, vaid mõlemal kaks.“
„Kuis nii?“
„Pead näitusele minema, seal saad teada. Istus kusagil peenike-peenike proua, kaks või kolm hõberebast seljas, ja tema kõrval must koer tokerja karvaga kahel tagumisel jalal püsti, puripuht nagu inimene kohe. Nägu ka nagu inimesel, ainult polnud värvitud ega valeripsmeid, muidu võta või jäta, pole muud kui riputa hõberebased või midagi niisukest ümber.“
„Kust niisuke koolitud siis välja võetud, et…?“
„Proua ise õpetand, ma kuulasin, kui seletas teise prouale. Ja niisuke, sinder, teine, et kui proua võtab hõberebased ümbert ära, koer on neljajalgne, paneb aga rebased ümber, koer kohe kahejalgne. Mina mõtlesin ja mõtlesin, et mis kunts see küll on, ja ütlesin viimaks prouale, et andke andeks, emandake, aga kui koolitud koer tõuseb kolme rebase ees kahe jala peale, kas ta siis ehk nelja või viie ees ei hakka seisma ühel? Aga see küsimus ei meeldind prouale, sest mina tahta teda pilgata. Tule jumal appi, ütlesin mina, kuis ma siis pilkan, kui tahan õppida koolitud koera kuntsi.“
„Kas sel proual siis lapsi ei olnd, et kuntsitab hõberebastega koera?“
„Ei, Jürka! Kus nüüd seda! Üldse öeldi mulle, et tänapäev on peenem koeri koolitada kui inimeselapsi, sest meie oleme niikuinii esimene rahvas ilmas ja meile pole enam midagi vaja, ei kooli ega keda kuraditki. Ja see peenike-peenike proua, seletati mulle, oli peenelt väljaõppind ämmaemand, kes enne aidand inimesi, kui kellegil vaja juhtus olema nii või teisiti, nüüd aga hakand koertega jändama, sest et inimesed enam ei sigi, või kuigi sigivad, siis ei sünni, nii et ämmaemandal pole enam midagi teha, kõik on tohtrihärrade käes, kui üldse midagi on. Või on nõnda, nagu oli sinu Maiaga, et keegi ei tea õieti, kes, kus, kuidas või millal.“
„Küllap vist,“ lausus Jürka.
„Aga sa näed, mis niisukesest asjast tuleb – surm, muud midagi. Mina arvan, et seda asja oleks võind hoopis teisiti teha, kui oleks pidand tegema, sest tüdrukul oli ju kenakene elamine ja olemine, ei
142
