Lehekülg:Põrgupõhja uus Vanapagan.djvu/14

See lehekülg on heaks kiidetud.

„Soo, või niisuke,“ ütles eit. „Kingib ja varastab su sinu enda silma all paljaks.“

„Aga kui ta nõnda naerab,“ arvas Jürka.

„Naerab ju seda, keda varastab.“

„Küllap vist.“

Jah, alles nüüd taipas Jürka õieti, et minia polnud naernud neid, vaid oma ämma ja ämmgi oli naernud ainult iseennast. See andis nagu uut julgust ja jõudu. Eidel oli kassipoeg põlle all ja küllap nad leiavad lõpuks seapõrsagi. Nõnda mõtles Jürka. Ning et asi oleks kindlam, tegi ta iga vastutulijaga seapõrsast juttu. Ühe tütarlapsega, kes hoidis tee ääres karja, sobis jutt eriti hästi. Jürka kui ka Lisete arvasid juba, et nad on sattunud õigesse paika, aga lõpuks selgus ometi, et on juhtunud väike eksitus: talus on küll paar põrsast, aga need kuluvad marjaks iseomale, ülearused on juba ammu ära jagatud. Aga sest polnud midagi, sest nad olid saanud tütarlapse juures mättal pisut istuda ja jalgu puhata.

Nõnda põrsast küsitades ja vastutulijatega juttu vestes jõudsid nad kodukoha lähemate taludeni ning alles siin teadis neile keegi küürakas ja lombakas, rätsep või kingsepp, raske oli otsale saada, seletada, et kui midagi vaja, siis on kõige parem minna otseteed Kaval-Antsu juurde, sest temal on kõike ja tema toimetab kõiki.

„Nii et temalt saab ka põrsa?“ küsis Jürka.

„Ka põrsa,“ vastas küürakas ja lombak, kingsepp või rätsep.

„Ja lehmi on tal ka?“

„Lehmi ka.“

„Ja hobune?“

„Ka hobune.“

„Kes ta siis ise on?“ küsis Jürka.

„Mis mehi siis sina oled, et sa Kaval-Antsu ei tunne?“ küsis küürakas vastu.

Nad vahtisid üksteisele otsa, Jürka kui jõmm, küürakas putukana tema vastas.

„Kui minna siit otse,“ hakkas küürakas seletama, „ja pöörata esteks seda kätt ja pärast teist kätt, siis jõuad suure kaheharulise kase juurde, vaat sealt on veel natukene maad, enne kui Kaval-Antsu


14