Täna sündis õpetajaga siiski imelik asi: niipea kui ta nägi pisaraid Jürka silmas, kohe läksid temalgi silmad märjaks. Sest õpetajal välgatas peas, et tema ees ei istu ju inimene, vaid Vanapagan, nagu Jürka seda usub juba kümned aastad. Aga mis siis, kui tal on nii kindel usk, et see võib kõikumatult kesta tuhanded ja miljonid aastad; et see ei vaibu igavikugi vältel, kui aga jätkuks elu – mis siis? Kas nii kindel usk võib imet teha? Kas ta võib harilikust Põrgupõhja Jürkast teha tõelise Vanapagana? Ja kui ta seda võiks ja kui see tõeline Vanapagan istuks tema, õpetaja ees, nagu istub Jürka oma sarjas pea ja pulstunud habemega, ning paluks teda, hingekarjast, et ta aitaks tema, Vanapagana tütre taeva, mis ta peaks siis tegema, kui ta usub ja õpetab hingeõndsust ja igavest elu?
„Usud sa siis, Jürka, et mina kui hingekarjane võin su tütre taevasse aidata?“ küsis õpetaja lõpuks.
„Usun,“ vastas Jürka veendunult.
„Usud sa seda kindlasti, armas hing?“ päris õpetaja nagu vannutades, sest tema ise kippus oma võimus kahtlema. Ta oli oma eluajal küll lugematu hulk kordi inimestele nende patud andeks andnud ja taevaukse nende ees avanud, aga ta oli seda teinud kui ametnik, kes saanud oma võimu ülemuselt. Täna esimest korda tundis ta, et talitab nagu iseseisev inimene, kel oma südametunnistus ja otsustusvõime, ja nüüd vajas ta vääramatut usku. Selleks otsis ta abi mehelt, kes pidas end Vanapaganaks.
„Mina usun kindlasti,“ ütles Jürka sellise lihtsusega, et õpetajal kadusid kõik kahtlused.
„Noh siis võid oma tütre surnuaiale matta ja jumal olgu talle armuline.“
„Küllap vist,“ kinnitas Jürka õpetaja sõnu.
138
