„Kuidas see siis nõnda tuli? Kas tüdruk tahtis oma koormast lahti saada või?“
„Küllap vist.“
„Ega ta siis ometi ise?“
„Ütlevad, et vist ise.“
„Mis nad latravad! Küllap oli va Kupu-Kai.“
„Kui Kai, siis tegi seda viimast korda.“
„Tüdruk oli ka rumal, toonud laps koju, ma oleks üles kasvatand, kas või lehmapiimaga.“
„Küllap vist.“
„Aga see'p see on, et pole änam endised ajad.“
„Ei vist.“
Juula käis omakorda Antsu juures kuulamas, et mis või kuidas, aga ta tuli sama targalt kui läkski. Isegi Kusta oli nagu suu peale löödud: Maia olnud salalik ja iseendas, nii et kellelgi pole aimu, kus ta käis või mis ta tegi. Isegi õe matusele ei saanud Kusta, nii hirmus kibe töö oli teisel.
Matusega polnud naljaasi, sest Maiat ei tahetud esiotsa õnnistatud maale lasta.
„Miks?“ küsis ehmunud Jürka.
„Sellepärast, armas hing,“ seletas õpetaja, „et ta pistis ehk ise käe oma külge.“
„Kindlasti ei pist.“
„Kust meie seda teame. Ametlik uurimine pole igatahes abilist selgitanud. Mõni ehk õpetas teda salaja, aga et keegi oleks aidanud, see pole teada.“
„Ta ju ei poond ennast, et…“
„Käe võib oma elu külge mitmel viisil pista, aga jumalale on ükskõik, kuidas, peaasi et…“
„Aga ta ei teind seda ju iseenda pärast.“
„Seda halvem: ta läks oma ihus seda tapma, kellega jumal teda õnnistanud. See on hirmus kuritegu inimeste ja jumala ees.“
„Nii et…“
„Nii et see on üks väga raske asi, armas Põrgupõhja.“
Jürka istus toolile ja vahtis põrandale. Õpetaja istus teisel pool lauda tema vastas ja silmitses teda. Tal tuli selgesti meelde, kuidas ta
136
