Kustaga ollakse väga rahul ja sellepärast mõtlesin ma, et kui vend on niisuke, küllap siis ka õest saab asja. Pealegi oleme meie, Jürka ja Juula, veel vana tõugu inimesed, kes oma lapsi kasvatavad sõnakuulmises ja vagas kristlikus vaimus. Ja mis peaasi – meie õpetame oma lapsi tööd tegema, tööd armastama, see on peaasi. Aga – see jalg on ikka õigel teel, kes adra taga käib. Nii et kuis siis oleks Maiaga?“
„Ei noh, mis siis ikka, kui tarvis, eks pea üksteist toimetama,“ arvas Jürka Antsu targa jutu peale.
„Ja tööinimese käed on tüdrukul, seda pole karta,“ seletas Juula. „Püüab ise, sundimist ega takkalöömist pole vaja, loomus juba niisuke.“
„Küllap vist,“ kinnitas Jürka omalt poolt.
„Seda minagi olen märkinud,“ rääkis Ants, „ja sellepärast tulin kõigepealt siia, sest töökatel on eesõigus, töökatel ja vooruslikel, kes tahavad õndsaks saada.“
Need sõnad olid nagu Jürka ja Juula suust räägitud: õndsaks saada, see oli peaasi, sest seda arvasid ka köster ja kirikuõpetaja.
„Jah, vooruslik on meie tütar küll,“ kiitis Juula, „ainuke viga meie tarvis, et kipub end pisut liiga pesema ja klanima, kulutab palju seepi. Aga sinu juures on ehk see paras, sest ega seal pole see, mis Põrgupõhjal. Seal kõik teine elamine ja olemine.“
„Ikka nagu pisut oleks,“ nõustus Ants meeleldi muheledes.
„Oh, mis seda nüüd rääkida!“ hüüdis Juula. „Sul loomadki puhtamad kui mul lapsed.“
„Tõug niisuke, sellepärast,“ seletas Ants. „Hollandi ja soome vahmiili.“
„Jah, ammuvadki teisiti,“ arvas Juula.
„Küllap vist,“ kinnitas Jürka, et ka jutust osa võtta.
Nõnda siis oli kokkulepe saavutatud: Maia läks Antsu juurde tubastele töödele. Mis ta just seal tegema hakkab, polnud esiotsa kindel, aga küllap Antsul juba tööd leidub, kui ta tüdrukut kutsub. Juula hakkas unistama sellest, et mis küll oleks, kui Maia saaks seal mehele – mõnele antvärgiohtu mehele või mõnele muule niisukesele. Sest Antsu kandis liiguvad ja töötavad igasugused inimesed.
Aga enne, kui Maia asus teele, rääkis Juula talle nõnda:
132
