„Ei, sellest ei aita, võtku ka teine käsi, võtku ka pea! Ja kui teised ei võta, siis võtan ise.“
„Ega siis teised su kätt võtnud, masin tegi seda.“
„Noh, siis las võtab masin ka teise käe ja pea.“
„Ühe käega on ju parem kui käteta.“
„Peata on kõige parem.“
„Sul pidid ju ikka sarved peas olema, kuidas sa siis raatsid sellist pead kaotada?“
Viimastele sõnadele jäi noor Jürka vastuse võlgu, nagu peaks ta neid kurjaks pilkeks, millest ühe käega mees möödub vaikimisega. Üldse muutus ta äkki sõnakehvaks. Preili ja kõik mõistsid seda kui rahunemist. Ja et see oleks täielik, lubas Eleonore homme jällegi Jürkat vaatama tulla. Aga öösel, kui kõik magasid ja temagi teeskles rahulikku und, poos ta enda toas konksu otsa, mis oli seina sees, pealegi veel nõnda, et kui ta hommikul leiti, seisis poomisnöör üsna lontis, nagu kõik suust suhu saladuslikult kinnitasid. Kuidas võib küll inimesel nõnda hing seest välja minna? imestati. See ei või õige asi olla. Nõnda oli kõigil selge, et poomise juures pidi vanakuri või tema sellid mängus olema. Kindlasti! Ja varsti olid sellekohased tõendusedki käepärast. Sest ravitseja, kes hommikul Jürka leidis, minestas esimesel silmapilgul ja toibudes kuulnud ta selgesti, kuidas rippuva noormehe kohal löönud nagu laulmahakkav kukk selja peal tiibu kokku – eks see olnudki Vanapagan. Sest tema ilmub poonu hinge järele ikka kukena, kes plaksutab rõõmu pärast tiibu, enne kui algab oma lendu põrgu poole.
„Tule jumal appi!“ hüüdis Juula, kui ta seda kõike kuulis. „Mis see siis nüüd ometi kõik on! Kuis siis Vanapagan, kui meie magasime öö otsa ühe teki all! Ja ega siis ometi ükski isa ise oma lapse hingekest lähe püüdma.“
Aga et kahtlus näris ta südant, rääkis ta asjast ääri-veeri ka vanale Jürkale endale, et kuidas see siis nüüd on nende kuketiibadega poodud noore Jürka pea kohal, kes neid seal plaksutas, kas tema, vana Jürka, see Vanapagan, või keegi muu? Jürka kuulas asja hästi järele ja ütles siis:
„Ega ma siis praegu Vanapagan ole, kuis ma siis kuke tiibu lehvitan.“
126
