kogenud. Kui ei saa Antsu sisse vedada rendiga, siis ehk mõne muu asjaga. Tuligi paras juhus. Nagu juba tähendatud, tahtis Ants osa Põrgupõhja põldu ja heinamaid oma kätte võtta. Aga paariaastase katsetamise järele otsustas ta asja teisiti: ta pakkus neid maid Jürka kätte nuumale – kahasse, kolmeks või kaheks ja kolmeks, nagu põllulapp või heinamaatükk oma headuses juhtus olema. Siin oligi paras silmapilk, kus Jürka arvas Antsu tüssata võivat: kui mõõtis tema osa vilja välja, valis ikka kõige jämedamad terad, kuna enesele jättis kesisemad ja kergemad, ja kui tegi Antsule määratud heinasaadusid, siis pani paremad heinad ning suuremad kaputäied. Juula, nähes vanamehe toimingut, ütles:
„Sa annaksid aina kõik Antsule.“
„Sillutan talle põrguteed,“ vastas Jürka muheledes.
„Sa ei saagi muud, kui vaevad oma südant taeva ja põrguga.“
„Aga mis ma siis siia maa peale tulin?“
„Muretse iseoma põrgu eest, Ants muretseb oma eest niikuinii.“
Aga ei, et oleks kindlam, siis Jürka muretses ka Antsu põrgu eest, kus aga vähegi võimalik: tegi tööd rohkem, kui oodati; tegi suuremad haokubud, kui nõuti; raius ja teritas rohkem teibaid, kui kokku lepitud; haris rägastikust rohkem maad üles, kui loodeti. Nõnda kadusid Põrgupõhjal päevad ja aastad nagu lained merel. Aga siis sündis midagi, mis segas rahulikku arengut: noor Jürka läks tehases kättpidi masina vahele ja kaotas parema labakäe ühes sõrmedega, järele jäi ainult käsivarrenui. Kui arst oli ta käenuia kinni sidunud ja noor Jürka lamas asemel, tuli preili Eleonore teda vaatama. Kedagi ei lastud haige juurde, sest ta oli väga rahutu, kippus ajuti märatsema, kuigi palavik polnud sedavõrd kõrge, aga preili lasti ometi, sest temast loodeti rahustavat mõju haigele.
„Te aina kipute kaklema,“ ütles Eleonore noorele Jürkale.
„Mitte mina, vaid teised minuga,“ vaidles Jürka vastu.
„Aga miks te tahate siis üles tõusta?“
„Mis ma siis tühja laman.“
„Te olete ju haige.“
„Ma ei ole haige, mul on ainult parem käsi otsast ära.“
„Kas sellest ei aita veel?“
125
