„Kohtusaks on lahke, aga seadus on tõre, see ei mõista nalja. Vähe puudus, et oleksid sisse kukkunud.“
„Kuis nii sisse kukkunud?“ imestas Jürka.
„Noh, kui oleks selgunud, et oled maaparanduslaenuga maja ehitand.“
„See selgus ju, ma ju ütlesin kohtusaksale.“
„Ta ei uskunud, kui ütlesid.“
„Naljakas! Ise küsib, aga kui ütled, siis ei usu. Mis ta siis küsib?“
„Seadus nõuab. Kohtunik käib seaduse järele.“
„Ah siis seadus nõuab, et kohtunik ei tohi uskuda?“
„Seadus nõuab.“
„Kes niisuguse seaduse on teind?“
„Inimesed ise. Seadus nõuab, et peab olema tunnistaja, kui midagi ütled.“
„Miks nad siis sinult ei küsind?“
„Arvad sa, et mina oleks neile öelnd? Et mina oleks neile sinu vastu tunnistanud, et sina panid maaparanduslaenu maja alla? Et mina oleks sinu teinud nii-öelda kroonuraha vargaks? Ei, sõber, sa ei tunne mind veel, kui seda arvad. Ja pea meeles, mis ma sulle ütlen: meiesugused könnid, nagu sina ja mina, meie ei tohi üldse kätt kroonuraha külge pista, seda võivad ainult need, kel vägi ja võimus; meie peame sellega leppima, et lööme iseendid vastastikku üle, kui saame mõne tohmani haneks püüda. Sellepärast võetagu mul või pea otsast, ikkagi ei tunnista, et sina näppasid maalaenu ja ehitasid maja.“
„Kuis nii näppasin?“
„Aga muidugi näppasid, kui anti maaparanduseks, aga sina ehitasid maja. Seaduse ees on see kuritegu ja toob karistuse.“
„Ei ju toonud.“
„Ei toonud ainult sellepärast, et mina ei tunnistand. Ja tunnistamisest pääsin ainult nõnda, et ütlesin: sina laimad mind.“
„Aga ei laimand ju.“
„Muidugi ei laimand, sest milleks sõber sõpra peaks laimama. Aga ma ei saand ju kohtusaksale muidu sind rahanäppamisest puhtaks pesta, kui pidin ütlema, nagu oleksid laimand.“
„Nii et valetasid?“
101
