Ja Zahhar, kes ei taibanud, mis ta on teinud, ei leidnud lausele õiget lõppu.
„Ja mina,“ jätkas Oblomov haavatud ja valesti hinnatud inimese häälega, „muretsen veel ööd kui päevad, näen vaeva; pea kuumab vahel, süda tahab seisma jääda, öösiti ei saa und, visklen asemel, mõtlen kogu aeg, kuidas elu paremini korraldada… Ja kelle heaks? Ikka teie, talupoegade heaks; järelikult ka sinu heaks. Sa vist arvad, kui näed, et ma vahel teki üle pea tõmban, et ma lihtsalt laman kui pakk, et ma magan; ei, ma ei maga, ma mõtlen hoolega, mida küll teha, et talupojad puudust ei kannataks, et nad ei hakkaks teisi kadetsema ega viimsel kohtupäeval issandale jumalale kaebama, vaid paluksid minu eest, mõtleksid minust hästi. Tänamatud!“ lõpetas ta kibeda etteheitega.
Viimased „haledad“ sõnad liigutasid Zahhari südamepõhjani. Ta hakkas tasakesi nuutsuma; kähisemine ja nortsumine sulasid nüüd ühte ja sünnitasid hääle, mida pole ühegi mänguriistaga võimalik jäljendada, ehk olgu siis hiina gongiga või india tamtammiga.
„Isake Ilja Iljitš,“ palus ta. „Jätke järele! Jumala pärast, mis juttu te ometi ajate? Ossa püha jumalaema! Niisuke häda äkki ootamata-aimamata!…“
„Aga sina,“ jätkas Oblomov teda kuulmata, „peaksid häbenema nõnda rääkida! Madu olen ma oma rinnal soojendanud!“
„Madu?“ ütles Zahhar käsi kokku lüües ja pistis nii kõvasti nutma, nagu oleks kümmekond sitikat tuppa tulnud ja seal ringi lendama hakanud. „Millas ma olen madu meelde tuletand?“ rääkis ta nuuksumise sekka. „Ma ei näe teda raiska öösi uneski!“
Kumbki ei mõistnud enam teist ja lõpuks iseennastki mitte.
„Kuidas su keel ometi paindus seda ütlema?“ jätkas Ilja Iljitš. „Ja mina määrasin sulle veel oma plaanis eraldi maja, köögiviljaaia, omaette leivavilja ja rahapalga! Sa pidid saama mu majas valitsejaks, majaülemaks, usaldusmeheks. Talupojad kummardaksid maani su ees; kõik ütleksid: Zahhar Trofimõtš, Zahhar Trofimõtš! Aga sina pole veel rahul, tuled oma „teiste“ jutuga! See on siis tasu! Niimoodi austad sa oma isandat!“
Zahhar nuuksus edasi ja Ilja Iljitš oli ise ka liigutatud. Zahhari manitsedes jõudis talle endalegi teadvusse, mis head ta on oma talupoegadele teinud. Ning viimaseid etteheiteid ütles ta juba väriseval häälel ja pisarsilmil.
90
