Lehekülg:Oblomov Gontšarov-Tammsaare.djvu/88

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

„See’p see ongi! Aga mina? Mis sa arvad, kas mina olen ka „teine“?“

„Teie olete hoopis teine!“ ütles Zahhar kaeblikult, sest ta ei saanud ikka veel aru, mis isand tahab. „Jumal teab, mis teil küll korraga hakkas…“

„Mina olen hoopis teine, eks ole? Aga oota, mõtle ka, mis sa räägid! Kujuta endale ette, kuidas see „teine“ elab! „Teine“ teeb väsimatult tööd, jookseb, rähkleb,“ jätkas Oblomov. „Sest kui ta tööd ei tee, siis pole tal süüa. „Teine“ kummardab, „teine“ palub, alandab ennast… Aga mina? Noh, ütle nüüd: mis sa arvad, olen ma „teine“ või ei ole?“

„Nüüd saab juba küll sellest haledate sõnadega piinamisest, härra!“ palus Zahhar. „Oh, issand!“

„Mina olen „teine“? Kas mina rähklen, kas mina teen tööd? Kas ma söön vähe? Olen ma väljanägemise poolest kõhn ja armetu? Puudub mul midagi? Mul on neid, kes minu eest teevad ja mulle kätte toovad! Jumal tänatud, ma pole elus kordagi enesele sukka jalga tõmmanud! Kas ma pean muretsema? Mispärast? Ja kellele ma seda räägin? Sina oled ju ise lapsest saadik minu eest hoolt kandnud? Sa oled näinud ja tead, et mind on hoitud ja hellitatud, et mina pole kunagi külma ega nälga kannatanud, pole puudust tundnud, pole endale leiba teeninud ega üldse musta tööd teinud? Kust sa võtsid siis julguse mind teistega võrrelda? Kas mul on niisugune tervis nagu neil teistel? Kas mina suudan sedasama teha ja taluda?“

Zahharil kadus igasugune võime Oblomovi jutust aru saada; huuled tursusid tal sisemisest erutusest; pateetiline stseen mürises nagu kõuepilv tema pea kohal. Ta vaikis.

„Zahhar!“ kordas Ilja Iljitš.

„Mis te soovite?“ kähises Zahhar vaevu kuuldavalt.

„Anna veel kalja!“

Zahhar läks tõi kalja, ja kui Ilja Iljitš oli joonud ning klaasi tagasi andnud, mõtles Zahhar oma tuppa lipsata.

„Ei, ei, oota nüüd!“ ütles Oblomov. „Ma küsin sinult: kuidas sa võisid oma isandat nii valusasti haavata, keda sa ometi oled lapsest saati kätel kandnud, oma elupõlve teeninud, ja kes sulle aina head teeb?“

Zahhar ei kannatanud välja: sõnad „head teeb“ andsid viimase hoobi. Ta hakkas veel sagedamini silmi pilgutama. Mida vähem ta isanda tundmuslikust kõnest aru sai, seda kurvemaks läks ta meel.

„Ma olen süüdi, Ilja Iljitš,“ kähises ta kahetsevalt. „Puhtast rumalusest, tõesti puhtast rumalusest…“


89