ver, sohva seljatugi, pildid, piibud, raamatud ja mingisugused purgid, mida muidu üldse pole näha olnud, aga nüüd ilmuvad pagan teab kust välja! Ja sina vaata kõige järele, et midagi ära ei kaoks või katki ei läheks… pool on alles siin, teine pool koormas või juba uues korteris: tahad suitsetada, võtad piibu, aga tubakas on juba oma teed läinud… Tahad istuda, aga pole niisugust paika; ja ükskõik, mida sa ka puudutad, ikka määrid end ära: kõik on tolmune; pesta ka ei saa, pead samasuguste kätega välja minema, nagu nad sinul on…“
„Minu käed on puhtad!“ tähendas Zahhar ja näitas kahte kätt, mis olid rohkem jalataldade moodi.
„Ära parem näitagi neid!“ ütles Ilja Iljitš pead ära pöörates. „Tahad juua, võtad karahvini, aga klaasi ei ole…“ jätkas ta endist juttu.
„Võib juua ka karavinist,“ tähendas Zahhar puhtsüdamlikult.
„Jah, teil käib kõik nõnda: põrand võib ka kasimata olla, tolm pühkimata jääda, vaibad võib ka kloppimata jätta! Uues korteris aga,“ jätkas Oblomov, ise kaasakistuna elavalt silme ette kerkinud kolimispildist, „ei saa kolm päeva otsa ega aru kätte; ükski asi pole omal kohal: pildid on seina ääres maas, kalossid voodis, saapad pumati ja teega ühes pambus. Hakkad vaatama, siis näed, et tugitoolil on jalg ära murtud, pildiklaas katki tehtud, sohva ära määritud. Küsi, mis tahad, — ei ole, keegi ei tea, kus on, kas kadunud või vanasse korterisse unustatud: jookse muudkui sinna…“
„Mõnikord tuleb kümme korda edas-tagasi joosta,“ ütles Zahhar vahele.
„Näed nüüd!“ jätkas Oblomov. „Ja kui hommikul uues korteris ärkad, läheb meel kurvaks! Ei ole vett, ei ole süsi, talvel saad külma kannatada, toad on jahedad ja puid ei ole; mine otsima, laenama…“
„Ja kes teab, misukesed naabrid jumal annab,“ tähendas Zahhar jälle, „mõne käest ei saa kruusi vettki, puusületäiest ei maksa rääkidagi.“
„See’p see on!“ ütles Ilja Iljitš. „Kolimine lõpeb, ütleme, õhtuks, ja sina arvad, et nüüd on mure kaelast ära, aga ei: paar nädalat pead veel jändama. Arvad, et nüüd peaks juba kõik paigal olema, aga ikka on midagi veel: kardinad ette riputamata, pildid seinale panemata, — hinge sööb seest, eluisu võtab ära… Ja kulud, need kulud…“
„Mineval korral, kaheksa aasta eest, läks kakssada rubla, mul on täpselt meeles,“ kinnitas Zahhar.
84
