Lehekülg:Oblomov Gontšarov-Tammsaare.djvu/81

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

„Ja veel?“ küsis ta.

„Siis veel lugemine ja kirjutamine — jumal hoidku selle eest! Üürige endale villa, mille aknad on lõuna poole, rohkem lilli, olgu teie ümber muusikat ja naisi…“

„Ja toit?“

„Liharoad, igasugune liha tuleb ära jätta, kallerdid ja jahutoidud samuti. Võite süüa kerget puljongit ja salatit; ainult ärge unustage: praegu liigub koolera mitmel pool ringi, pidage seda silmas, olge ettevaatlik… Jalutada võite kaheksa tundi päevas. Muretsege endale püss…“

„Issand!“ ägas Oblomov.

„Lõpuks,“ jätkas doktor, „sõitke talveks Pariisi ja lõbutsege seal elumöllus, ärge jääge mõtteid mõlgutama: teatrist ballile, maskeraadile, linnast välja maale, visiite tegema, et teid ümbritseks lakkamata sõprade seltskond, naer ja lärm…“

„Kas on veel midagi?“ küsis Oblomov halvasti varjatud pahameelega.

Arst mõtles järele.

„Võiks ehk veel mereõhku proovida: astuge Inglismaal laevale ja sõitke Ameerikasse…“

Ta tõusis üles ja hakkas jumalaga jätma.

„Kui te seda kõike täpselt täidate…“ ütles ta.

„Hea küll, hea küll, kindlasti täidan,“ vastas Oblomov sarkastiliselt ning saatis arsti ukseni.

Doktor lahkus, jättes Oblomovi kõige haletsusväärsemas seisukorras maha. Oblomov sulges silmad, võttis pea käte vahele, vajus toolile kössi ja istus nõnda tükk aega, midagi nägemata või tundmata.

Selja tagant kostis arglik hüüe:

„Ilja Iljitš!“

„Noh?“ vastas Oblomov.

„Mis ma pean majavalitsejale ütlema?“

„Mis asjas?“

„Kolimise asjas ikke.“

„Jälle hakkad sa sellega pihta?“ küsis Oblomov imestades.

„Aga mis ma saan parata, isake Ilja Iljitš? Mõelge ometi ise: elu on mul niikuinii kibe, vaatan aina haua poole…“

„Ei, nähtavasti tahad sa mind selle kolimisega hauda ajada,“ ütles Oblomov. „Kuula ometi, mis doktor räägib!“

Zahhar ei teadnud, mis vastata, ohkas ainult, nii et kaelarätiku otsad rinnal lipendasid.

„Kas sa mõtled mind surma ajada või?“ jätkas Oblomov. „Tahad minust lahti saada, mis? Noh, räägi ometi!“


82