Ilja Iljitš istus mugavamini tugitooli, keris jalad enda alla, kuid ei jõudnud veel mõtlema hakata, kui esikust kostis uksekell.
Sisse astus lüheldane mees; tal oli paras kõhuke, valge nägu, roosad palged ja paljas pealagi, mida kukla tagant piirasid paksud mustad juuksed nagu narmad. Pealagi oli ümmargune ja nii läikivalt paljas, nagu oleks ta lihvitud elevandiluust. Külalise olekus torkas silma hoolitsevalt tähelepanelik ilme, ükskõik, mida ta vaatas, rahulikuks harjutatud pilk, mõõdukas naeratus, ametlikult viisakas, tagasihoidlik käitumine.
Tal oli seljas lahe, mugav sabakuub, mille laiad hõlmad peaaegu paljast puudutusest väravatena lahti lõid. Ta pesu oli nii valge, et hiilgas, just nagu peaks ta läikiva pealaega kokku sobima. Parema käe nimetus sõrmes oli tal suur jäme sõrmus, mida ehtis mingisugune tume kivi.
„Doktor! Mis teid siia tõi?“ hüüdis Oblomov, kuna ta ühe käe võõrale ulatas ja teisega tooli lähemale nihutas.
„Hakkas juba igav, et te olete terve, pole mind kutsunud, siis astusin ise sisse,“ vastas arst naljatades. „Ei,“ lisas ta tõsiselt juurde, „ma käisin üleval teie naabri pool ja tulin mööda minnes teid ka vaatama.“
„Tänan teid. Mis naabril on?“
„Jajah:… kolm-neli nädalat, võib ka olla, et sügiseni peab vastu, siis aga… tal on vesi kopsus: lõpp on kindel. Noh, aga teie tervis?“
Oblomov raputas kurvalt pead.
„Halb, doktorihärra. Mõtlesin juba ise teiega nõu pidada. Ei tea, mis teha. Kõht ei taha hästi seedida, rindealune teeb vaeva, kõrvetised piinavad kogu aeg, raske on hingata,“ rääkis Oblomov haleda näoga.
„Lubage oma käsi,“ ütles arst; ta katsus pulssi ja sulges seniks silmad. „Kas köha on?“ küsis ta.
„Öösiti on, eriti siis, kui ma olen õhtust söönud.“
„Hm! Ja süda klopib vahel? Pea ka valutab?“
Arst esitas veel mõne seda laadi küsimuse, siis kallutas oma kiilaspead ja jäi mõttesse. Paari minuti pärast tõstis ta pea ja ütles kindlal toonil:
„Kui te veel paar-kolm aastat selles kliimas elate, kogu aeg lamate ja raskesti seeditavat, rasvast toitu sööte, siis surete rabandusse.“
Oblomov võpatas.
„Mis ma pean siis tegema? Õpetage, jumala pärast!“ ütles ta.
80
