„Tuleval nädalil peab välja kolima,“ kähises Zahhar.
Oblomov jõi veiniklaasi tühjaks ja ei vastanud midagi.
„Mis siis nüüd teha, Ilja Iljitš?“ küsis Zahhar peaaegu
sosinal.
„Ma keelasin mulle sellest rääkida,“ vastas Oblomov kurjalt, tõusis lauast ja astus Zahhari ette.
See taganes.
„Sa oled lihtsalt mürgine inimene, Zahhar!“ lisas Oblomov tunderõhuga.
Zahhar haavus.
„Või mürgine?“ ütles ta. „Mismoodi ma mürgine olen? Ma põle kedagi tapnud.“
„Miks ei ole mürgine!“ vastas Ilja Iljitš. „Sa mürgitad mu elu.“
„Mina põle mürgine!“ kinnitas Zahhar.
„Miks sa mind selle korteriga kord rahule ei jäta?“
„Mis ma pean siis tegema?“
„Aga mis mina peaksin tegema?“
„Te pidite ju majaperemehele kirjutama?“
„Küll ma kirjutan, oota: nii kähku ei saa!“
„Kui võtaksite kätte ja kirjutaksite nüüd kohe?“
„Kohe, kohe! Mul on tähtsamaidki asju. Sa arvad, et see on puulõhkumine: priuh ja prauh! Näed,“ ütles Oblomov, keerutades sulge kuivanud tindipotis, „tintigi ei ole! Kuidas ma saan siis kirjutada?“
„Ma teen kaljaga vedelaks,“ ütles Zahhar ja läks tindipotiga kärmesti eestuppa, kuna Oblomov hakkas paberit otsima.
„Ja paberit ka ei ole!“ ütles ta endamisi laekas koblates ja laualt otsides. „Ja ei olegi! Oh, seda Zahhari küll: ei lase lihtsalt elada!“
„Noh,“ ütles ta sisseastuvale Zahharile, „või sina pole mürgine! Millegi eest sa ei hoolitse! Miks ei ole majas paberit?“
„Mis eest te mind nuhtlete, Ilja Iljitš?“ ütles Zahhar. „Mina olen ristiinime, mispärast te mind mürgiseks sõimate? Muud ei kuule kui — mürgine! Me oleme vana härra aegas sündind ja kasvand, tema sõimas kutsikaks ja kiskus kõrvustki, aga nisukest sõna me ei kuulnud, nisukesi väljamõtlemisi ei olnud! Näe, paber on siin, olge lahked!“
Ta võttis riiulilt pool poognat halli paberit ja ulatas härrale.
„Kas siis selle peale kõlbab kirjutada?“ küsis Oblomov paberilehte põrandale visates „Seda ma olen pannud öösi
77
