paljaste, priskete, pehmete käsivarte ja päevitunud kaelaga piiga sulle lõuna- või õhtusöögi, lööb kelmikalt silmad maha ja naeratab… Millal see aeg küll tuleb?…“
„Aga plaan? aga külavanem? aga korter?“ kuulis ta korraga mõttes meeldetuletust.
„Jajah,“ ütles ta läbematult, „kohe, silmapilk!“
Ta ajas end ruttu poolistukile, tõusis siis istuma ja laskis jalad üle sohvaääre põrandale, lükkas mõlemad tuhvlid korraga jala otsa ning jäi nõnda istuma; siis tõusis ta püsti ja seisis mõttes paar minutit paigal.
„Zahhar, Zahhar!“ hüüdis ta valjusti, heites pilgu laua ja tindipoti poole.
„Mis siis on?“ kostis nurin hüppamispõntsu saatel. „Et need jalad ikke suudavad mind veel kanda!“ sosistas Zahhar kähinal.
„Zahhar,“ kordas Oblomov mõtlikult, pilku laualt pööramata. „Tead mis, vennas…“ alustas ta tindipotti osutades, kuid jättis lause pooleli ja vajus uuesti mõttesse.
Käed sirutusid iseenesest üles, põlved kõverdusid, ta hakkas ringutama, haigutama…
„Meil jäi pisut juustu järele,“ ütles ta ringutamise vahepeal, „jah… ja… madeirat too ka; lõunani on veel tükk aega, ma võtaksin natuke oodet…“
„Kus ta’s jäi?“ vastas Zahhar. „Mitte midagi ei jäänd järele…“
„Miks ei jäänud?“ ütles Ilja Iljitš ruttu. „Mul on väga hästi meeles: näe, nii suur tükk oli…“
„Ei olnud! Mingit tükki ei olnudt“ kinnitas Zahhar kangekaelselt.
„Oli!“ ütles Ilja Iljitš.
„Ei olnud!“ vastas Zahhar.
„Noh, siis mine osta!“
„Olge hääd, raha!“
„Seal on peenikest, võta!“
„Siin on ainult rubla nelikümmend, aga läheb rubla kuuskümmend.“
„Seal oli veel vaskraha.“
„Põle mina näind,“ ütles Zahhar jalalt jalale tammudes. „Hõberahad olid, need on praegastki siin, aga vaske ei olnud!“
„Oli küll, eile pani puuviljamüüja mulle otse peo peale.“
„Ma olin ju juures, ma nägin, et ta andis hõbedat tagasi, aga vaske ei näind…“
75
