sed, ronivad sülle, ripuvad kaelas; teemasina ääres istub… kogu paikkonna valitsejanna, tema jumalus… naine, tema oma naine! Elegantse lihtsusega kujundatud söögitoas on vahepeal vilkuma hakanud sõbralikud tuled; seal kaetakse suurt ümmargust lauda; Zahhar, kelle habe on nüüd sootuks hall ja kes on majaülemaks nimetatud, paneb lauale meeldivalt kõlisevaid kristallklaase ja hõberiistu, pillates ühtelugu kas klaase või kahvleid maha; algab rikkalik õhtusöök; lauas istub ka tema noorpõlve kaaslane, truu sõber Stolz, istub teisigi tuttavaid; lõpuks minnakse magama…
Oblomovi näkku valgus õnnepuna: unistus oli nii selge, elav ja luuleline, et ta silmapilguks näo vastu patja surus. Korraks tundis ta tumedalt armastuse ja vaikse õnne iha, korraks igatses ta kodukoha väljade ja kinkude järele, ihkas oma kodu, naist ja lapsi…
Ligi viis minutit lamas ta kõhuli, siis keeras end jällegi selili. Ta nägu valgustas mahedalt härras tundmus: ta oli õnnelik.
Mõnutundega sirutas ta jalad välja, nii et aluspükste sääred veidi üles kerkisid, kuid ta ei märganudki seda väikest korratust. Unistus kandis teda abivalmilt, kergelt ja vabalt kaugele tulevikku.
Nüüd sai kõige armsam mõte ta oma meelevalda: ta nägi väikest sõprade asundust, nende karjamõisaid ja külasid viieteistkümne kuni kahekümne versta kaugusel tema mõisa ümber, nägi sõpru kordamisi üksteise juures iga päev võõrusel käimas, koos lõunat söömas, õhtueinet võtmas, tantsimas; ta nägi ainult päikesepaistelisi päevi, rõõmsaid nägusid, kus puudusid mureilme ja kortsud, naervaid ümmargusi õhetavaid nägusid kahekordse lõuaga ja kustumatu söögiisuga; kestis igavene suvi, igavene pidurõõm, mõnus sööming ja mõnus laiskus…
„Ah, issand jumal!“ õhkas ta õnnetäiusest ja toibus korraga oma unistusest.
Sel silmapilgul kostis hoovilt viiel häälel: „Kartuleid! Liiva, kellel läheb liiva vaja? Süsi! Süsi!… Annetage, helded härrased, jumalakoja ehitamiseks!“ Ja kõrval ehitatava maja poolt kostis kirveste kopsimist ja töömeeste hõikeid.
„Oh!“ ohkas Ilja Iljitš kurvalt. „Mis elu see on! Kui kole on pealinna kära ja müra! Millal jõuab see igatsetud paradiisielu kätte? Millal pääseb kord kodumetsadesse ja nurmedele?“ mõtles ta. „Kui saaks nüüd puu all murul pikutada, läbi lehestiku päikest vaadata ja lugeda, kui palju linde lendleb okstel. Sinnasamasse murule toob mõni punapõsine
74
