truudust, oli sellega harjunud ja leidis omalt poolt, et see teisiti olla ei võigi; aga olles sellega täiesti ära harjunud, ei tundnud ta sellest enam mingit rõõmu, kusjuures ta oma ükskõiksusestki hoolimata ei suutnud rahulikult kannatada teenri arvutuid väikesi puudusi.
Nagu Zahhar, kes oli küll muistsete teenrite kombel südamepõhjas oma isandale truu, kuid polnud vaba kaasaja puudustest, nii ei tundnud ka Ilja Iljitš, ehk ta küll sisimas oma teenri ustavust hindas, tema suhtes seda sõbralikku või peaaegu sugulaslikku lähedust, mis oli omane muistsetele isandatele ja teenritele. Mõnikord võis ta Zahhari käredalt sõimata.
Zahhar oli omakorda temast tüdinud. Ta oli noores eas härrastemajas toapoiss olnud, ning siis oli ta Ilja Iljitši passijaks pandud, mis ajast peale ta ennast omamoodi toredusasjaks hakkas pidama, maja aristokraatlikuks ehteks, mis pidi põlise aadlisuguvõsa täiust ja hiilgust üleval pidama, mitte aga asja eest olema. Seepärast ei teinud ta kogu päeva jooksul mitte kui midagi, pani ainult noorhärra hommikul riidesse ja võttis õhtul riidest lahti.
Tema loomupärast laiskust edendas veelgi toapoisi kasvatus. Ta tegi ennast teiste teenijate ees tähtsaks, ei võtnud vaevaks teemasinatki üles panna ega põrandaid pühkida. Ta kas tukkus eestoas või käis köögis ja peretoas lobisemas; muidu seisis ta, käed vaheliti rinnal, hooviväravas ja vahtis uniselt mõtliku näoga ringi.
Ja pärast niisugust elu laoti nüüd korraga tema turjale kogu tnaja korraspidamise raske koorem! Temal tuli nüüd härrat passida, tube pühkida ja kraamida, temal tuli ka jooksupoissi mängida! See tegi meele mõruks, see tõi iseloomus ilmsiks jõhkruse ja tooruse; seepärast urises ta iga kord, kui ta härra hüüde peale oli sunnitud ahju pealt maha tulema.
Ja ometi, vaatamata välisele pahurusele ja metsikusele, oli Zahharil üsna hea ja pehme süda. Ta armastas koguni lastega aega viita. Sageli võis teda hooviväravas lastekarja keskel näha. Ta lepitas ja narris neid, mängis nendega või istus lihtsalt nende seltsis, võttes ühe lapse ühele põlvele ja teise teisele, kuna mõni võrukael tal veel turjal lesis või habet sakutas.
Niisiis segas Oblomov Zahhari elu, nõudes talt iga silmapilk teenimist või muidu kohalviibimist, samal ajal kui Zahhari seltsiv loomus, hea süda, jõudeoleku harjumus ja pidev
71
