abinõusid tarvitusele võtta. Muuseas, peab tõele au andma ja tähendama, et Ilja Iljitš ei olnud oma asjade suhtes päris hoolimatu. Juba mõni aasta tagasi, kui ta sai esimest korda külavanemalt halva kirja, hakkas ta mõttes plaanitsema mitmesuguseid muudatusi ja uuendusi oma mõisa kordaseadmiseks.
Selle plaani järgi pidi mõisas maksma pandama mitmeid majanduslikke, politseilikke ja muid uuendusi. Aga plaan ei olnud veel kaugeltki igatepidi läbi mõeldud, kusjuures külavanema halvasisulised kirjad kordusid aasta-aastalt, sundides Oblomovit tegutsema ja rikkudes seega tema rahu. Oblomov pidas tarvilikuks juba enne plaani lõplikku valmimist midagi otsustavat ette võtta.
Niipea kui ta ärkas, võttis ta nõuks kohe üles tõusta, silmad pesta ja pärast teejoomist pea tublisti tööle panna, üht-teist läbi mõtelda ja üles märkida ning üldse selle asjaga nagu kord ja kohus tegelema hakata.
Juba pool tundi lamas ta nõnda ja nägi selle kavatsuse kordasaatmisega vaeva, kuid siis otsustas ta, et seda jõuab teha ka pärast teejoomist, teed aga võib juua nagu harilikult voodis, seda enam, et miski ei takista tal ka lamades mõtelda.
Nõnda ta tegigi. Pärast teed ajas ta end juba poolistukile ja oleks äärepealt voodist väljagi tulnud; toatuhvleid vaadates hakkas ta isegi teist jalga üle voodiserva alla laskma, kuid tõmbas selle kohe jälle teki alla tagasi.
Kell lõi pool kümme; Ilja Iljitš jahmus.
„Mis see ometi olgu?“ ütles ta enda peale pahandades valjusti. „Peab oma kohust teadma: aeg on tööle hakata! Niipea kui end natuke käest lased, on kohe…“
„Zahhar!“ hüüdis ta.
Toas, mida lahutas Ilja Iljitši kabinetist ainult kitsuke koridor, kostis esiteks nagu ketikoera urisemist ja siis kuskilt allahüppamise põntsatust: Zahhar kobis ahju pealt maha, kus ta harilikult istukil tukkumisega aega veetis.
Sisse astus vana teener halli vasknööpidega vesti ja samasuguse halli saterkuuega, mis oli kaenla alt katki, nii et särk välja paistis; pealagi oli tal paljas nagu põlveots, kuid kumbagi palet kattis nii tihe ruuge- ja hallikirju habemepahmakas, et ühe põse omastki oleks jätkunud kolmeks parajaks habemeks.
Zahhar ei katsunud muuta ei oma jumalast antud välimust ega ka ülikonda, mida ta oli maal kandnud. Oma rõivad laskis ta ikka veel maalt kaasatoodud moe järgi õmmelda.
8
