Ilja Iljitši vähem kui neid kõiki; aga ometi oli Oblomovite kokk tema meelest etem ja parem kui ükski teine kokk maailmas ning Ilja Iljitš parem kui teised mõisnikud.
Puhvetiteenrit Taraskat ei võinud ta silmaotsaski sallida, ja siiski poleks ta teda ka maailma kõige parema inimese vastu vahetanud, ükspäinis sellepärast, et Taraska oli Oblomovite mõisast pärit.
Tema jämedus ja aupakkumatus Oblomovi vastu oli šamaani jäme ja aupakkumatu ümberkäimine oma puuslikuga: ta pühib teda tolmust puhtaks, pillab teinekord maha, võib-olla lööbki teda vahel meelepahaga, aga ometi jääb ta hingepõhja pidev teadmine selle puusliku kõrgemast olemusest tema endaga võrreldes.
Vähimastki põhjusest oli küll, et niisugust tundmust Zahhari hingesügavusest esile manada, teda oma isandat jumaldama panna, vahel koguni härdusepisaraid silma tuua. Jumal hoidku, et ta mõnda teist isandat oleks Oblomovist paremaks või temaga samaväärsekski pidanud! Jumal hoidku, kui mõni teine oleks mõelnud seda teha!
Kõiki härraseid, kes Oblomovile külla tulid, vaatas Zahhar mõnevõrra ülalt alla ja teenis neid, pakkudes neile teed või midagi muud, just nagu armu poolest, andes neile tunda seda au, mille osaliseks nad saavad tema isanda külalistena. Äraütlemise korral oli ta jämegi: „Härra pidada puhkama,“ ütles ta ja silmitses tulijat ülbelt pealaest jalatallani.
Mõnikord hakkas ta keelekandmise ja kirumise asemel poes või väravakoosolekutel oma härrat pööraselt kiitma ning siis polnud vaimustusel otsa ega äärt. Äkki tuli tal pähe hakata härra häid omadusi üles lugema, ülistama tema tarkust, lahkust, headust, heldust; ja kui härral endal kiidetud omadustest puudu tuli, siis laenas ta teistelt, omistades talle ka rikkust, suursugusust ja tavatut vägevust.
Kui oli vaja kojameest, majavalitsejat või isegi maja peremeest ennast hirmutada, siis hirmutas ta neid ikka oma isandaga: „Oota, küll ma räägin härrale ära, siis sa alles saad!“ Isandast suuremat autoriteeti tal maailmas ei olnud.
Kuid pealtnäha oli Oblomovi ja Zahhari vahekord ikka kuidagi vaenulik. Nad olid kahekesi koos elades teineteist ära tüüdanud. Kahe inimese igapäevane kokkupuutumine ei toimu kunagi jälgi jätmata: mõlemalt poolt on vaja suuri elukogemusi, loogilist aru ja südamesoojust, et teise headest omadustest rõõmu tundes samal ajal puudustega teist ei torgitaks või ennast torkida ei lastaks.
Ilja Iljitš tundis ammu Zahhari üht hindamatut väärtust —
70
