käest ülejäänud poeraha tagasi küsida, siis jäigi see härral igavesti saamata.
Suuremaid summasid Zahhar ei varastanud, ja seda igatahes mitte piinliku aususe pärast, vaid võib-olla sellepärast, et ta oma tarvidusi mõõtis kümnekopikaste vask- ja hõberahadega või et ta asja väljatulemist kartis.
Muistne Kaalep oteks ennemini surnud nagu hästi dresseeritud jahikoer, kui et ta tema hoolde usaldatud söögipoolist oleks puutunud; praegune aga otsis aina võimalust, kuidas sedagi ära süüa ja juua, mida tema hoolde pole usaldatud; omaaegne muretses üksnes selle eest, et isand rohkem sööks, ja oli kurb, kui ta ei söönud; praegune aga kurvastas sel puhul, kui isand kõik viimse raasuni ära sõi, mis taldrikule pandi.
Pealegi kandis Zahhar keelt. Köögis, poes, värava koosolekutel kaebas ta iga päev, et tal mingit elu ei ole, et nii halba härrat pole veel enne nähtud kui tema oma: tujukas, kitsi, kuri, miski ei ole talle meeltmööda, parem oleks surra kui tema juures elada.
Ega ta ei teinud seda tigedusest või tahtmisest härrale paha teha, vaid muidu niisama, isalt ja vanaisalt päritud harjumusest — igal sobival juhul isandat kiruda.
Mõnikord rääkis ta igavusest või parema kõneaine puudusel või selleks, et kuulajates suuremat huvi äratada, oma härrast päris uskumatuid asju.
„Minu oma jõlgub ikka selle lese poole,“ kähises ta tasakesi, et rohkem usaldust äratada, „eile saatis talle jälle kirja.“
Või kuulutas ta, et tema härra on nii kange kaardimängija ja pummeldaja, et teist niisugust pole enne ilma loodud: ööd läbi taob muudkui kaarte ja rüüpab va kibedat.
Nii see asi muidugi ei olnud; Ilja Iljitš ei käinud ühegi lese pool ega võtnud kaarte kättegi, vaid puhkas öösi rahulikult päeva väsimust.
Zahhar oli kasimatu. Habet ajas ta harva, käsi ja nägu pesi nähtavasti ainult moe pärast; ja ükski seep ei teinud teda ka puhtaks. Saunas läksid ta mustad käed küll punaseks, muutusid aga paari tunni pärast uuesti mustaks.
Ta oli väga kohmakas: kui ta läks ust või väravat avama ja ühe poole lahti sai, langes teine pool kinni, ja kui ta teist lahti tegema tõttas, langes jälle esimene kinni.
Ühe korraga ei saanud ta kunagi maast rätikut või mõnda muud asja kätte, ikka kummardus ta enne oma kolm korda,
66
