matud? Lõpuks, mistarvis see kuue-seitsmeaastane mungaelu, valjus, karistused, istumine ja piinlemine ülesannete kallal, jooksmise, vallatamise ja lõbutsemise keeld, niikaua kui kõik pole ära õpitud?
„Millal siis elatakse?“ küsis ta iseeneselt. „Millal siis see teadmiste kapital käiku lastakse, kui suuremat osa sellest elus üldse vaja ei lähe? Mida peaksin ma näiteks Oblomovkas majandusteadusega, algebraga või geomeetriaga peale hakkama?“
Isegi ajalugu tekitas ainult tuska: õpid ja loed, et olid rasked ajad, et inimene oli õnnetu; et siis võttis ta oma jõu kokku, rügas, rähkles, kannatas hirmsasti ja nägi vaeva, valmistas paremaid päevi ette. Viimaks need saabusid — siin võiks nüüd ajalugu ometi hinge tõmmata: aga ei, jälle ilmusid mustad pilved, jälle lammus kogu ehitus; jälle töö, rähklemine… Paremad päevad ei peatu, kihutavad mööda — ning elu muudkui voolab ja voolab, üks häda teise otsa.
Tõsine lugemine tegi talle vaeva. Filosoofid ei suutnud temas spekulatiivsete tõdede janu äratada…
Selle-eest läksid luuletajad talle sügavale südamesse: temast sai noormees, nagu olid kõik teised. Algas temalgi õnnelik tähetund, mis kedagi ei reeda, mis kõigile naeratab, algas jõudude, elamislootuste, õnneigatsuste, tubliduse ja tegutsemishimu õitselepuhkemise aeg; algas südame pekslemise, tuiksoone tuksumise, hingevärinate, vaimustatud kõnede ja õndsusepisarate ajajärk. Mõistus ja süda selginesid: ta raputas enesest unisuse, hing nõudis tegevust.
Stolz aitas sõbral seda silmapilku pikendada, niipalju kui see iganes oli tema sõbra loomuse juures võimalik. Ta tabas Oblomovi luuletajate lugemiselt ja hoidis teda poolteist aastat filosoofia ja teaduse piitsa all.
Kasutades vaimustatud noorusunistuste lendu, avas ta talle luules peale lugemishimu veel teisigi eesmärke, näitas tõsisemalt kauges perspektiivis nii enese kui tema eluteed, ahvatles sõpra enesega kaasa tulevikku. Mõlemad tundsid meeleliigutust, nutsid, andsid teineteisele pühalikke tõotusi, et nad valivad mõistliku ja valgustatud elutee.
Stolzi nooruslik tulisus hakkas ka Oblomovile külge ning ta janunes tööd ja kauget, kuid võluvat eesmärki.
Aga eluõitseng möödus, ilma et ta oleks vilja kandnud. Oblomov kainenes ning haruharva luges ta veel ühe või teise Stolzi poolt kättejuhatatud raamatu läbi, ja sedagi mitte ruttu, ahmides ja õhinal, vaid laskis laisalt silmi üle ridade liikuda.
60
