Varsti tüdis ta ka nendest piduõhtutest: selleks tuli ju sabakuub selga ajada ja iga päev lõuga kraapida.
Ta oli kusagilt lugenud, et ainult hommikused maa-auramised on kasulikud, õhtused aga kahjulikud, ja sestpeale hakkas ta niiskust kartma.
Kõigist nendest veidrustest hoolimata läks tema sõbral Stolzil ometi korda teda seltskonda kaasa viia; kuid Stolz sõitis sagedasti Peterburist Moskvasse, Nižni Novgorodi, Krimmi, pärast ka välismaale, ja ilma temata langes Oblomov varsti üle pea oma üksindusse, millest teda võis välja kiskuda ainult mõni erakordne, tavalistest päevasündmustest erinev juhtum; kuid neid ei olnud, ei olnud tulevikuski ette näha.
Kõigele sellele lisandus aastate jooksul süvenev lapseea argus, hädaohu ja kurja kartmine kõigest, mis oli väljaspool tema igapäevast kodust elu, — ilmne välismaailma mitmesugustest nähtustest võõrdumise tagajärg.
Magamistoa pragunenud lagi teda näiteks ei hirmutanud: ta oli sellega harjunud; ka ei tulnud talle mõttessegi, et alatine sumbunud toaõhk ja kinnises ruumis viibimine võiks tervisele kahjulikum olla kui öine niiskus, või et igapäevane liigsöömine võiks kujuneda omamoodi aeglaseks enesetapmiseks; sellega oli ta harjunud ja ei kartnud seda.
Aga ta ei harjunud liikumise, elu, rahvarohkuse ja askeldamisega.
Tunglev rahvahulk ängistas teda, lootsikusse istus ta kaheldes, kas ta jõuab õnnelikult teisele kaldale; tõllas istudes ootas ta kogu aeg, et hobused hakkavad perutama ja lõhuvad kõik pilbasteks.
Mõnikord valdas teda neurasteeniline hirm: ta kartis ümbritsevat vaikust või ei teadnud isegi, mida ta õieti kartis, — igatahes tuli tal kananahk ihule. Ajuti piilus ta pimeda nurga poole, oodates, et kujutlusvõime mängib talle tüki ja näitab mõnd üleloomulikku nähtust.
Nõnda lõppes tema osa seltskonnas. Laisalt lõi ta käega kõigile lootustele, mis teda nooruses olid petnud või mida tema oli petnud, kõigile hellalt kurbadele, heledatele mälestustele, mis panevad mõnel veel vanaduseski südame põksuma.
58
