Lehekülg:Oblomov Gontšarov-Tammsaare.djvu/55

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

liku ülemuse all teenides. Jumal teab, mis temast siis oleks saanud, kui ta oleks sattunud noriva ja kurja mehe alla!

Kaks aastat käis Oblomov läbi häda teenistuses; võib-olla oleks ta kolmandagi läbi venitanud, et ülendust saada, kui erakordne juhtum poleks sundinud teda enneaegu lahkuma.

Ta oli saatnud ühe tarviliku paberi Astrahani asemel Arhangelskisse; asi tuli välja; hakati süüdlast otsima.

Kõik ootasid uudishimulikult, millal ülemus Oblomovi enda juurde kutsub, kuidas ta külmalt ja rahulikult küsib, kas ehk tema seda paberit Arhangelskisse ei saatnud, ja kõik püüdsid asjata aimata, mis häälega Oblomov selle peale vastab.

Mõned arvasid, et ta ei vasta üldse, ei suuda vastata.

Teisi vaadates sattus ka Ilja Iljitš ise paanikasse, kuigi nii tema kui ka teised teadsid, et ülemus piirdub ainult märkusega; kuid oma südametunnistus oli märksa validam kui noomitus.

Ta ei hakanud teenitud karistust ära ootama, vaid läks koju ja saatis arstitunnistuse.

Selles tunnistuses oli öeldud: „Mina, allakirjutanu, tunnistan oma pitsatiga, et kolleegiumisekretär Ilja Oblomov põeb südame suurenemist ja pahema südamevatsakese laienemist (Hypertrophia cordis cum dilatatione ejus ventriculi sinistri) ning kannatab kroonilist maksavalu (hepatitis), mille ohtlik progresseerumine haige tervist ja elu ähvardab ja mis esineb hoogude näol igapäevase ametiskäimisega seoses, nagu sellest järeldama peab. Seepärast, et valude tugevnemist ja kordumist ära hoida, pean ma tarvilikuks hr. Oblomovil teenistuseskäimise ajutiseks ära keelata ja soovitan tal üldse nii vaimutööst kui ka igasugusest tegevusest hoiduda.“

Aga see aitas ainult ajutiseks: kord pidi ju ometi terveks saama, ja siis seisis jälle igapäevane ametiskäimine ees. Oblomov ei kannatanud välja ja andis lahkumispalve. Nõnda lõppes tema riiklik tegevus ega kordunud enam.

Seltskonnas paistis ta osa paremini õnnestuvat.

Oma esimestel Peterburi-aastatel, oma varases nooruses, muutus ta muidu rahulik näoilme sagedasti elavaks, silmad süttisid alatasa elutulest ning kiirgasid lootust, valgust ja jõudu. Ta tundis siis erutust nagu kõik teisedki, lootis ja rõõmustas tühiste asjade pärast, nagu ta tühiste asjade pärast ka kannatas.

Aga see oli juba ammu, veel selles tundeküllases eas, kus mees näeb igas teises mehes tõsist sõpra, kus ta igasse nai-


56