teise kallale, nagu oleks just selles asja tuum; ja kui see oli lõpetatud, unustati ta kohe ning tormati kolmanda kallale — ja lõppu ei tulnud sellele kunagi!
Paar korda aeti ta öösigi üles ja pandi „märkmeid“ kirjutama, mitmel korral tuli käskjalg teda võõruselt ära kutsuma — samade märkmete pärast. Kõik see ajas talle hirmu ja koletu igavuse peale.
„Millal siis elatakse? Millal elatakse?“ kordas ta.
Kodus räägiti talle ülemuse kohta, et see olevat alluvate isa, ja seepärast oli Oblomovil temast üpris naerunäoline, üpris perekondlik ettekujutus. Ta lootis ülemuses näha midagi teise isa taolist, kes ainult sellele mõtleb, kuidas oma alamatele küll asja pärast, küll ilma asjata, igal sammul kingiraha muretseda ja peale nende eluvajaduste ka nende elumõnude eest hoolt kanda.
Ilja Iljitš kujutles ülemust, kes võtab nii lähedalt alama elust osa, et küsib hoolitsevalt, kuidas ta öösel puhkas, miks tal silmad tuhmid on ja kas tal vahest pea ei valuta.
Kuid juba esimesel teenistuspäeval sai talle halastamatu pettumus osaks. Ülemuse kohaletulekuga algas jooksmine ja sagimine; kõik olid segaduses, jooksid üksteist jalust maha, mõned kohendasid rõivaid, kartes, et nad pole ülema ette ilmumiseks küllalt korras.
Nagu Oblomov pärast tähele pani, sündis see kõik sellepärast, et leidub ülemusi, kes näevad neile vasturuttava ja juhmiks kohkunud alama näos mitte üksnes austust enese vastu, vaid ka agarust või koguni ametialast andekust.
Ilja Iljitšil ei tarvitsenud oma ülemat sel määral karta, sest see oli meeldiv inimene, kes kohtles alluvaid hästi: kunagi ei teinud ta kellelegi halba, alamad olid temaga üpris rahul ja ei osanud paremat soovida. Kunagi polnud keegi tema suust kurja sõna kuulnud, ei karjumist ega kärkimist; ta ei nõudnud midagi, vaid palus. Oli vaja midagi ära teha — palus, kutsus endale külla — palus, isegi aresti minna palus. Kellelegi ei öelnud ta „sina“, vaid ikka „teie“, olgu ühele ametnikule või kõigile kokku.
Ja ometi olid kõik ametnikud ülema juuresolekul kuidagi arglikud; nad vastasid tema lahkele küsimusele hoopis teise, võõra häälega, mida nad muidu kõneldes ei tarvitanud.
Ka Ilja Iljitš muutus korraga arglikuks, isegi teadmata, miks, kui ülemus tuppa astus; ja ka temal kippus loomulik hääl kaduma ning asemele tuli teine, peenike ja vastik, niipea kui ülemus temaga rääkima hakkas.
Ta piinles hirmu ja ahastuse käes isegi hea ja vastutule-
55
