lõpuks virvendas ja naeratas kaugemas perspektiivis, kuskil küpsete aastate lävel, perekonnaõnn.
Kuid päev läks päeva järel, aasta aasta järel, karvaudemetest sai kare habe, silmade kiirtest kaks ihmjat punkti; piht hakkas tüsenema, juuksed halastamatult maha tulema; kolmkümmend aastat sai täis, ja ta polnud veel sammugi üheski osas edasi liikunud, vaid seisis ikka oma eluareeni lävel, sealsamas, kus kümme aastat tagasi.
Ikka veel valmistus ta elu alustama ja joonistas peas oma tuleviku mustrit; kuid iga üle ta pea vilksatava aastaga pidi ta üht-teist selles mustris muutma või sootuks ära jätma.
Elu jagunes ta silmis kaheks: üks pool oli töö ja igavus — tema jaoks olid need sünonüümid —, teine rahu ja vaikne rõõm. Seepärast viis peamine tegevus, teenistus, teda algul kõige rängemini segadusse.
Kuna ta oli üles kasvanud südamaa provintsis, kodukoha vagurate, soojade harjumuste ja kommete keskel, liikunud kahekümne aasta jooksul ühest omaste, sõprade ja tuttavate kallistusest teise, siis oli ta perekondlikkusest sedavõrd läbi imbunud, et isegi eesootavat teenistust kujutles ta mingil määral perekondliku tegevusena, nagu oli näiteks kulu- ja tuluarvete mõnus vihikusse märkimine tema kodus, kus isa seda tegi.
Tema arvas, et ühe ametkonna töötajad kujutavad endast sõbralikku, omavahel kokkuhoidvat perekonda, kus vastastikku väsimatult hoolitsetakse üksteise rahu ja mugavuse eest; et ametikohta ilmumine pole sugugi sunduslik harjumus, millest peab iga päev kinni pidama, ja et porine tee, palavus või ka lihtsalt tujust äraolek on küllaldased ja lubatud põhjendused ametist puudumiseks.
Kuidas ta küll kurvastas, kui ta nägi, et peaks toimuma vähemasti maavärisemine, kui täie tervise juures olev ametnik võib õigusega teenistusest puududa, ja nagu kiuste ei tule ju maavärisemisi Peterburis ette; muidugi võiks ka veeuputus kohaleilmumise takistusena kõne alla tulla, kuid ka seda juhtub õige harva.
Veel enam jäi Oblomov mõtlema, kui silmade eest vilksatasid mööda ametlikud kirjad, millele oli peale kirjutatud „vajalik“ või „väga vajalik“; kui ta pidi mitmesuguseid tarvilikke andmeid hankima, väljakirjutusi tegema, toimikutes tuhnima, kahe sõrme paksusi kaustikuid täis kirjutama, mida nagu pilkeks nimetati „märkmeteks“; pealegi nõuti kõike seda ruttu; kõik kiirustasid, ei peatunud millegi puhul: ei jõutud veel ühte asja käestki panna, kui asuti juba ägedalt
54
