koos need kirjad valmis ja katsun kähku ka oma plaani paberile panna: üks valu kannatamine…“
Tarantjev hakkas esikusse minema, kuid keeras veel kord tagasi.
„Meelest läks ära! Ma tulin ju õieti asja pärast,“ ütles ta, sedapuhku õige viisakalt. „Mind kutsuti homseks pulma: Rokotov võtab naise. Anna mulle, kuule, kaim, oma frakk selga, minu oma on pisut kulunud, nagu sa näed…“
„Kuidas see võimalik oleks!“ ütles Oblomov, kortsutades selle uue nõudmise peale kulmu. „Minu frakk ei lähe ju sulle selga.“
„Läheb küll, miks ei lähe?“ ütles Tarantjev vahele. „Mäletad, ma proovisin korra sinu saterkuube selga: justkui minu mõõdu järgi tehtud! Zahhar, Zahhar! Tule siia, vana lojus!“ karjus ta.
Zahhar möiratas nagu karu, aga ei tulnud.
„Kutsu sina, Ilja Iljitš! Kas näed, missugune ta sul on?“ kaebas Tarantjev.
„Zahhar!“ hüüdis Oblomov.
„Oh, pärgel võtku teid!“ kostis eestoast ühel ajal mahahüppamise põntsatusega.
„Noh, mis vaja?“ küsis Zahhar Tarantjevi poole pöördudes.
„Too mu must sabakuub siia!“ käskis Ilja Iljitš. „Mihhei Andreitš katsub selga, ehk on paras, ta peab homme pulma minema…“
„Ei anna mina sabakuube,“ vastas Zahhar kindlalt.
„Kuidas sa julged, kui härra käsib?“ karjus Tarantjev. „Miks sa, Ilja Iljitš, teda parandusmajja ei saada?“
„See veel puudub: vana inimest parandusmajja saata!“ ütles Oblomov. „Too sabakuub siia, Zahhar, ära jonni!“
„Ei too!“ vastas Zahhar külmalt. „Las toob enne meie vesti ja särgi ära: viiendat kuud juba küla peal. Võtsite niisamuti ainult nimepäevaks, aga läks ja laulis: sametvest ja peenike särk, Hollandi oma: maksab kakskümmend viis rubla. Ei too sabakuube!“
„Noh, jumalaga! Seniks kerige põrgu!“ ütles Tarantjev südametäiega ja näitas ära minnes Zahharile rusikat. „Pea siis meeles, Ilja Iljitš, ma üürin sulle korteri valmis, kas kuuled?“ lisas ta.
„Noh, hea küll, hea küll!“ vastas Oblomov kärsitult, et temast aga lahti saada.
„Sina kirjutad siin vahepeal kõik valmis, mis vaja,“ jätkas Tarantjev, „ja ära sa seda kuberneri kirjast välja jäta, et
52
