Lehekülg:Oblomov Gontšarov-Tammsaare.djvu/5

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

murepilv, läks pilk tumedaks, otsaesisele ilmusid kortsud ning palgel vaheldus kahtluse, kurbuse ja hirmu ilme; kuid harva võttis see ärevus kindla mõtte kuju, veel harvemini muutus ta tahteks. Kogu mure lahenes ohkeks ja vaibus ükskõiksuses või suikumises.

Kui hästi sobis Oblomovi kodune rõivastus tema rahuliku näo ja helliku kehaga! Tal oli seljas pärsia riidest öökuub, ehtne idamaalaste halatt, ilma igasuguste euroopalike tundemärkideta, ilma tupsudeta ja sametääriseta, pihast sisse võtmata, õige lahe, nii et ta Oblomovilegi kaks korda ümber keha ulatus. Käised läksid Aasia muutumatu moe kohaselt alt ülespoole aina laiemaks. Kuigi see öökuub oli juba oma esialgse värskuse kaotanud ja paiguti loomuliku algläike asemel aja jooksul uue omandanud, oli ta idamaiste värvide eredus ja riide tugevus veel alles.

Oblomovi meelest oli öökuuel musttuhat head omadust: ta oli pehme ja keha järgi, teda ei tundnudki seljas; sõnakuuleliku orjana allus ta vähimalegi kehaliigutusele.

Kodus käis Oblomov alati ilma vesti ja kaelasidemeta, sest ta armastas avarust ja mugavust. Toatuhvlid olid pika tallaga, pehmed ja laiad; kui ta maha vaatamatagi jalad voodist põrandale laskis, sattusid need igal juhul kohe tuhvlitesse.

Lamamine ei olnud Ilja Iljitšile mitte paratamatu vajadus nagu haigele või inimesele, kes magada tahab, ka mitte juhuslik seisukord nagu sellele, kes on väsinud, või mõnu nagu laiskvorstile: see oli tema loomulik olek. Kui ta kodus oli — ja kodus oli ta enamasti alati —, siis ta lamas, ja ikka samas toas, kust me ta leidsime, mis täitis tal magamistoa, kabineti ja võõrastetoa aset. Peale selle oli tal veel kolm tuba, kuid sinna vaatas ta harva, ainult vahel hommikuti, ja seda ka mitte iga päev, sest mitte iga päev ei pühkinud teener tema kabinetti. Nendes tubades olid mööblil katted peal ja akendel eesriided alla lastud.

See tuba, kus Ilja Iljitš lebas, paistis esimesel pilgul väga kenasti sisustatud olevat. Seal oli punasest puust kirjutuslaud, kaks siidriidega kaetud sohvat, ilus voodisirm, millele oli peale tikitud looduses tundmata linde ja puuvilju. Seal olid veel siidkardinad, vaibad, mitu pilti, pronks- ja portselanasju ja hulk ilusat pudi-padi.

Kuid hea maitsega inimese kogenud silm oleks üheainsa põgusa pilguga kõigest, mis seal oli, välja lugenud üksnes soovi paratamatu viisakuse nõuetest näiliselt kinni pidada, nendest kuidagi üle saada. Muidugi oli Oblomov oma kabi-


6