Lehekülg:Oblomov Gontšarov-Tammsaare.djvu/477

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

teda tänanud, talle koguni kõik ära rääkinud, mis oli kogunenud ta südamesse ja ei pääsenud sealt kuidagi välja. Stolz oleks sellest aru saanud, kuid Agafja Matvejevnal ei olnud sõnu, ta sööstis ainult Olga juurde, suudles tal käsi ja valas palavaid pisaraid, nii et Olgagi tahtmatult temaga koos nutma hakkas, Andrei aga meeleliigutuses teise tuppa ruttas.

Neid kõiki sidus ühine armastus, ühine mälestus kadunukese kristallpuhtast hingest. Nad keelitasid Agafja Matvejevnat nende juurde maale, Andrjuša juurde elama asuma, aga tema kinnitas ikka: „Kus inimene on sündinud ja oma ea elanud, seal peab ta ka surema.“

Asjata andis Stolz talle mõisa valitsemisest aru ja saatis talle kuuluva osa sissetulekutest; tema andis kõik tagasi ja palus Andrjušale hoida.

„See on tema raha, mitte minu oma,“ kordas ta kangekaelselt, „tal läheb seda tarvis, tema on härra; aga mina elan oma elu niisamutigi ära.“


XI

Kord lõuna paiku läksid kaks härrat Viiburi poolel mööda puukõnniteed; nende järel sõitis tasakesi kaless. Üks neist härradest oli Stolz, teine tema sõber — kirjanik, paks, apaatse ilmega, unistavate, just nagu veidi uniste silmadega mees. Nad jõudsid kiriku juurde; jumalateenistus oli parajasti lõppenud ja rahvas valgus kirikust välja; kõige ees tulid kerjused. Nende kollektsioon oli rikkalik ja mitmekesine.

„Ma tahaksin teada, kustkohast need kerjused tulevad,“ ütles kirjanik kerjuseid silmitsedes.

„Kustkohast? Ronivad igasugustest urgudest ja urgastest kokku…“

„Ma ei küsi seda,“ vastas kirjanik, „ma tahaksin teada, kuidas saadakse kerjuseks, kuidas jõutakse niisugusesse olukorda. Kas see sünnib ootamatu õnnetuse läbi või jõutakse järk-järgult nii kaugele, kas see on tõeline häda või pettus…“

„Milleks sul seda vaja on? Mõtled ehk kirjutada „Mystères de Pétersbourg“?“


478