juša. Ainult teda nähes ilmutas ta veel elumärke: näojooned elustusid, silmadesse ilmus rõõmus helk ja siis valgusid nad täis mälestuste pisaraid.
Kõik muu tema ümber ei läinud talle korda: kas vihastas vennas asjata raisatud või mahatingimata jäetud rubla pärast, kõrbenud prae või mitte küllalt värske kala pärast, kas mossitas vennanaine liiga vähe tärgeldatud undrukute või lahja ja külma tee pärast või ütles paks köögitüdruk jämedusi — Agafja Matvejevna ei pannud midagi tähele, nagu ei puutuks see kõik üldse temasse, ei kuulnud isegi mürgist sosistamist: „Emand, mõisnikuproua!“
Kõigile vastas ta kurbuse väärikusega või alandliku vaikimisega.
Seevastu jõulu ja lihavõtte ajal või vastlanädala pidustuste puhul, kui kogu majarahvas rõõmust rõkkas, sõi, jõi ja laulis, hakkas tema äkki keset üldist lustipidu palavaid pisaraid valama ja kadus oma tuppa.
Peatselt sai ta aga oma keskendunud ilme tagasi ning vaatas vahel vennast ja tema naist koguni nagu uhkelt või kaastundlikult.
Ta mõistis, et tema elumäng, tema hiilgeaeg on möödas, et jumal oli tema elule hinge andnud ja selle nüüd tagasi võtnud, et selles elus oli kord päike säranud ja siis jäädavalt kustunud… Kustunud jäädavalt, seda küll; kuid selle-eest oli tema elu alatiseks oma mõtte leidnud: ta teadis nüüd, milleks ta oli elanud ja et ta polnud elanud asjata.
Ta oli armastanud nii tugevasti ja jäägitult: armastanud Oblomovit kui armukest, meest ja isandat; aga nagu varemaltki, ei mõistnud ta sellest kellelegi rääkida. Ja keegi ta lähikonnast poleks temast ka aru saanud. Kust oleks ta selleks keele võtnud? Vennakse, Tarantjevi ja vennanaise sõnavaras ei leidunud seesuguseid sõnu, sest seal polnud neid mõisteidki; ainult Ilja Iljitš oleks teda mõistnud, aga temale ei olnud ta sellest kunagi rääkinud, sest siis ei mõistnud ta ka ise seda veel, ei mõelda ega välja öelda.
Aastate jooksul hakkas ta minevikust ikka rohkem ja selgemini aru saama ja seda ikka sügavamalt varjama, muutudes aina sõnakehvemaks ja endassesulgunumaks. Need silmapilguna möödavilksatanud seitse aastat kiirgasid kogu ta elule vaikset valgust, ja tal polnud enam midagi soovida ega kuhugi kippuda.
Ainult kui Stolz talviti maalt linna tuli, käis ta nende pool ja vahtis ahnel pilgul Andrjušat, hellatas teda argliku õrnusega ja oleks heal meelel Andrei Ivanovitšile midagi öelnud,
477
