surma murest murtuna Anisja ja Zahhari seltsis. Ta tallas mehe hauale teeraja, nuttis silmad peast, ei söönud peaaegu midagi, jõi ainult teed, ei saanud öösiti sagedasti sõba silmale ja jäi päris otsa. Ta ei kurtnud kellelegi ja paistis, et mida kaugemale jäi mehe surm, seda rohkem süvenes ta iseendasse, oma kurbusesse, sulgus kõigi ees, isegi Anisja ees. Keegi ei teadnud, mis ta hinges toimub.
„Teie perenaine nutab ikka veel meest taga,“ rääkis poemees, kelle käest toiduaineid osteti, turul köögitüdrukule.
„Ikka leinab veel meest,“ rääkis surnuaia-kiriku vöörmünder kirikuleibade küpsetajale, sest lohutamatu lesk käis seal iga nädal palvetamas ja nutmas.
„Ikka veel heidab meelt,“ räägiti vennakse majas.
Kord ilmus ootamatult tema juurde kogu vennakse pere ühes laste ja Tarantjeviga, et talle kaastundmust avaldada. Järgnesid labased trööstisõnad ja nõuanded „end mitte murega tappa, ennast laste pärast hoida“ — kõik sama jutt, mis viisteistkümmend aastat tagasi esimesegi mehe surma puhul ja mis avaldas tol korral soovitud mõju, nüüd aga hakkas millegipärast vastu ja tegi ainult tusaseks.
Tema süda läks palju kergemaks, kui hakati muudest asjadest rääkima ja kui öeldi, et nüüd võiks õde-venda jälle üheskoos elada, et temal oleks omaste keskel „kergem oma leina kanda“, kuna neil oleks hea põli, sest nii hästi nagu tema ei oska keegi maja pidada.
Ta palus mõtlemiseks aega, piinles siis veel paar kuud ja leppis sellega, et nad ühes elama asusid. Just sel ajal viis Stolz Andrjuša enda juurde ja Agafja Matvejevna jäi üksi.
Nüüd käib ta nagu vari, tumedas kleidis, must villane rätik kaelas, toast kööki, avab ja suleb jälle kapiuksi, õmbleb, triigib pitse, kuid teeb seda tasakesi, loiult; räägib vaikselt ja nagu vastu tahtmist; ta silmad ei libise enam endise kergusega ühelt asjalt teisele, vaid neil on süvenenud vaade, sisimas keskendunud mõtte pitser. See pitser jäi nähtamatult tema näole sellest momendist peale, kui ta kaua ja pinevalt surnud mehe nägu vaatas, ja sest ajast ei ole see mõte ta näolt enam lahkunud.
Ta liikus majas ringi ja ta käed tegid kõik, mis vaja, kuid mõte ei võtnud sellest osa. Mehe kaotamisel, tema surnukeha juures hakkas ta nähtavasti korraga oma elu mõistma, tema tähenduse üle järele mõtlema, ja selle järelemõtlemise vari langes alatiseks ta näole. Kui siis kõrvetav kurbus oli välja nutetud, jäi veel üksnes teadmine kaotuse suurusest: kõik oli tema jaoks surnud, peale väikese Andr-
476
