„Ja ikka siin, selles korteris?“ ütles Stolz toas ringi vaadates. „Polegi ära kolinud?“
„Jah, ikka siin… Nüüd ma enam ei koligi!“
„Noo, ja jäädki selle juurde?“
„Jah, Andrei… jään…“
Stolz vaatas ainiti Oblomovile otsa ja hakkas siis mõttes mööda tuba käima.
„Aga Olga Sergejevna? On ta terve? Kus ta on? Kas ta mäletab…“
Oblomov jäi poolelt sõnalt vait.
„Ta on terve ja mäletab sind, nagu oleks teie lahkuminek olnud alles eile. Ma ütlen sulle kohe, kus ta on.“
„Ja lapsed?“
„Lapsed on samuti terved… Aga ütle, Ilja: see pole sul tõsine jutt, et sa siia jääd? Ma tulin just selleks, et sind ära viia, maale, meie juurde…“
„Ei, ei!“ ütles Oblomov häält alandades ja ilmse ärevusega ukse poole vaadates. „Ei, jäta see jutt, ole hea, ära hakkagi rääkima…“
„Miks siis? Mis sul ometi viga on?“ alustas Stolz. „Sa tunned ju mind: ma olen juba ammu teinud selle endale ülesandeks ja sellest ma ei tagane. Mind on siiani mitmesugused asjad mujal kinni pidanud, aga nüüd olen ma vaba. Sa pead meie juures elama, meie läheduses: meie otsustasime Olgaga nõnda, ja nõnda me ka teeme. Jumal tänatud, et ma sind niisuguses seisukorras näen, ja mitte halvemas. Ma ei lootnudki… Noh, lähme!… Ma olen valmis sind kas või vägisi viima! Peab teisiti elama, sa tead küll, kuidas…“
Oblomov kuulas kärsitult seda sõnakõlinat.
„Ära karju, ole hea, räägi tasemini!“ palus ta. „Seal…“
„Mis seal on?“
„Seal kuuldakse… perenaine mõtleb ehk, et ma tõesti tahan ära sõita…“
„Noh, mis sellest siis on? Las mõtleb!“
„Ah, nii ei saa ju!“ ütles Oblomov kähku vahele. „Kuule, Andrei!“ lisas ta äkki täiesti uuel, otsustaval toonil. „Ära tee asjata katset, ära käi peale: ma jään siia.“
Stolz vaatas talle üllatunult otsa. Oblomov vaatas kindlalt ja rahulikult vastu.
„Sa oled hukkumas, Ilja!“ ütles ta. „See maja… see naine… kogu siinne elu… See ei või nii jääda: lähme nüüd, lähme!“
470
