selt riides. Perenaise tuppa oli sugenenud suur kapp, siidkleite ja mantleid täis; tanud telliti Neeva teiselt kaldalt, peaaegu et Liteinõilt, kingi ei ostetud enam Apraksini turult, vaid kaubahoovist, kübaraid — mõelge ometi — Morskaja uulitsast! Ja Anisjagi pani, kui köögitööd tehtud, villase kleidi selga, eriti pühapäeva puhul.
Ainult Akulina käis ikka veel, undrukusaba vöö vahel, ja kojamees ei võtnud isegi südasuvisel ajal pihtkasukat seljast.
Zahharist ei maksa mitte rääkidagi: see tegi hallist sabakuuest enesele lühikese kuue, ja võimatu oli öelda, mis karva olid ta püksid või mis materjalist oli ta kaelarätik. Zahhar viksis saapaid, siis magas, istus väravas, vahtides tuimalt üksikuid möödaminejaid, või läks lähemasse poodi istuma ning tegi kõike sedasama ja nõndasamuti, mis ta tegi enne, algul Oblomovkas, pärast Gorohhovaja uulitsas.
Aga Oblomov ise? Oblomov ise oli selle rahu, külluse ja segamatu vaikuse loomulik vastuhelk ja väljendus. Oma eluolu üle järele mõeldes, sellesse ikka sügavamalt pilku heites, sellega ikka enam harjudes leidis ta viimaks, et tal pole enam kuhugi minna ega midagi otsida, et tema elupaleus on teostunud, kuigi sel puudub luule ja kiirgus, millega ta kujutlus kord ehtis härrandlikku, lahedat ja muretut eluvoolu kodukülas, mõisapere ja talupoegade keskel.
Oma praegust eluolu nägi ta endise, Oblomovka oleluse jätkuna, ainult koha ja osalt ka aja koloriit oli muutunud. Nagu Oblomovkaski, läks tal ka siin korda elust hõlpsasti jagu saada, temalt välja kaubelda ja endale kindlustada segamatut rahu.
Sisimas tundis ta võidurõõmu, et ta oli pääsenud elu tüütute, vaevavate nõudmiste ja ähvarduste eest, et ta oli lahkunud sellelt avaralt vaateväljalt, kus sähvivad suurte rõõmude välgud ja kostavad suurte kurbuste äkilised kärgatused, kus käib petlike lootuste ja uhkete õnnenägemuste mäng, kus inimest sööb ja närib omaenda mõte ja tapab kirg, kus mõistus pillerkaaritab ja komistab, kus inimene heitleb pidevas tapluses ja lahkub sõjaväljalt purustatuna ning ikka näljasena ja janusena. Kuna ta polnud maitsnud ränkade võitluste võiduvilja, siis loobus ta neist mõttes ja leidis hingerahu üksnes unustatud paigas, kus ei tuntud liikumist, elu ega võitlust.
Aga kui ta kujutlus ajuti kohuma hakkas, kui ärkasid ununenud mälestused, täidumata unistused või tegi südametunnistus etteheiteid nõnda ja mitte teisiti elatud elu pärast,
462
