tuba vaatama, et vastava valjusega korraldusi teha; kuid juba pead ukse vahelt sisse pistes ja silmadel üle kõige selle käia lastes, mis seal näha oli, sülitas Ilja Iljitš ainult ega lausunud sõnagi.
„Noh, saite nüüd?“ ütles Zahhar Agafja Matvejevnale ja Anisjale, kes olid Ilja Iljitšiga kaasa tulnud, lootes tema osavõtul mingisugust muutust korda saata. Ja ta naeratas omal viisil, kogu näoga, nii et kulmud ja põskhabe oma paigast kaugele ära nihkusid.
Teised toad olid kõik valged, puhtad ja tuulutatud. Vanad, pleekinud kardinad olid kadunud, võõrastetoa ja kabineti aknad ning uksed jäid sinise ja rohelise drapeeringu või lainja punase servaga tüllkardinate varju — kõik puha Agafja Matvejevna kätetöö.
Padjad olid valevad nagu lumi ja nende kuhi ulatus peaaegu lakke; voodit katsid tepitud siidised vatitekid.
Nädalaid oli perenaise toas mitu lahtitõmmatud kaardilauda üksteise kõrval ning nende peale olid laiali laotatud need siiditekid ja Ilja Iljitši öökuub.
Agafja Matvejevna lõikas riide ise välja, pani vatti alla ja tikkis läbi, lamades oma pringi rinnaga töö peal, kiindudes sellesse silmadega, isegi suuga, kui oli vaja niiti katki hammustada, nähes vaeva väsimatu usinuse ja armastusega ning saades tagasihoidlikku tasu ükspäinis mõttest, et öökuub ja tekid hakkavad kord katma, soojendama, hoidma ja hellitama toredat Ilja Iljitši.
Oblomov vaatas päevade kaupa sohval lamades, kuidas paljad küünarnukid nõela ja niidiga edasi-tagasi liikusid. Nii mõnigi kord jäi ta nõelapistete nahina ja niidi hammustamise naksatuste saatel magama, nagu see oli omal ajal olnud ka Oblomovkas.
„Aitab juba tööst, väsite ära!“ keelas ta perenaist.
„Jumal armastab tööd ja vaeva,“ vastas see, ilma et ta oleks silmigi tõstnud.
Kohvi serveeriti Oblomovile ikka niisama hoolikalt, puhtalt ja maitsvalt nagu alguses, mitu head aastat tagasi, kui ta siia korterisse kolis. Rupskisupp, makaronid Parma juustuga, kalapirukas, botvinja, omakasvatatud kanapojad — kõik vaheldusid kindlas korras ja mitmekesistasid mõnusalt selle väikese maja ühetoonilist elu.
Päev läbi paistis päike rõõmsalt tuppa, enne lõunat ühest, pärast lõunat teisest aknast, millele miski varjuks ette ei jäänud — tänu köögiviljaaedadele kahel pool maja.
Kanaarilinnud siristasid lustlikult; kurereha ja vahel laste
460
