„Mitte tülikas, vaid kasutu: seda olen ma küll vahel mõelnud.“
„Ära räägi, ära räägi nii!“ peatas teda Olga. „Ma mõtlen siis jälle päev läbi sellele ja kurvastan nagu mineval nädalal. Kui su sõprus on kustunud, siis pead sa ligimesearmastuse pärast selle mure enda peale võtma. Ja kui sina oled tüdinud, siis lähen mina üksi, ja ilma temata ma ära ei tule: minu palved liigutavad teda; ma tunnen, et hakkan kibedasti nutma, kui ma teda hukkununa, surnuna näen! Võib-olla pisarad…“
„Äratavad ta ellu — arvad või?“ küsis Andrei vahele.
„Ei, aktiivsesse ellu mitte, aga nad sunnivad teda vähemalt enda ümber pilku heitma ja oma elu mingil määral paremaks muutma. Ta ei jää sinna mülkasse, vaid tuleb endasuguste hulka, meie juurde. Niipea kui ma tol korral sinna läksin, ärkas ta silmapilk ja tundis häbi…“
„Kas sa teda viimati endiselt ei armasta?“ küsis Andrei naljatoonil.
„Ei!“ vastas Olga tõsiselt ja mõtlikult, nagu vaataks ta tagasi minevikku. „Ma ei armasta teda endiselt, aga temas on midagi, mida ma armastan, millele ma olen nähtavasti truuks jäänud ja jäängi, mitte nagu teised, kes…“
„Kes need teised on? Ütle, sa mürgine madu, hammusta, nõela: kas mina või? Eksid! Kui sa tõtt tahad teada, siis mina õpetasin sindki teda armastama, ja vähe puudus, et oleksin asja õnneliku lõpuni viinud. Ilma minuta oleksid sa teda märkamata temast möödunud. Mina seletasin sulle, et tal pole vähem mõistust kui teistel, ainult et see on maha maetud, lämbumas kõiksugu prahi all ja magab laisaund. Tahad, ma ütlen sulle, miks ta ikka veel sulle kallis on ja miks sa teda armastad?“
Olga noogutas nõusolevalt.
„Sellepärast, et tal on midagi, mis on kallim kui mõistus: aus, ustav süda! See on tema loomuse kuld; rikkumatult on ta selle elust läbi kandnud. Ta kukkus, kui teda tõugati, jahtus, uinus viimaks löödult ja pettununa magama, kui ta elujõu kaduma laskis minna; aga ausust ja ustavust ta ei kaotanud. Tema süda pole andnud ainustki valetooni, mingit poriplekki pole talle külge jäänud. Mingi ehitud vale ei avatle teda ja miski ei kalluta teda eksiteele; tema ümber võib lainetada kurjuse ja alatuse meri, kogu maailm võib lasta end mürgitada või nurjupidi pöörata, aga Oblomov ei hakka kunagi puuslikke kummardama, tema hing jääb ikka puhtaks, selgeks, ausaks… See on läbipaistev, kristalne
456
