Lehekülg:Oblomov Gontšarov-Tammsaare.djvu/448

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Vaikides kõndis Stolz puiesteel, pea rinnal, süvenedes ärevust ja nõutust tundes kogu mõttejõuga naise segasesse ülestunnistusse.

Olga vaatas talle silma, kuid ei näinud midagi, ja kui nad juba kolmat korda puiestee lõppu jõudsid, ei lasknud Olga meest tagasi pöörduda, vaid viis ta nüüd omakorda lagedale, kus ta talle kuuvalgel küsivalt otsa vaatas.

„Mis sa mõtled?“ küsis ta areldi. „Naerad minu rumaluste üle, eks? See kurbus on väga rumal, on ju?“

Andrei vaikis.

„Miks sa vaikid?“ küsis naine kärsitult.

„Sina ise vaikisid liiga kaua, kuigi sa pidid ammu märkama, et ma sind murega jälgin. Lase siis nüüd ka mul vaikida ja mõelda. See ülesanne, mis sa mulle andsid, pole sugugi kerge.“

„Nüüd hakkad sina mõtlema ja mina piinlema, et mida sa küll üksi välja mõtled. Ilmaaegu ma üldse rääkisin sulle!“ ütles Olga. „Jutusta parem midagi…“

„Mida ma pean sulle ütlema?“ küsis Andrei mõtlikult. „Võib-olla on siin tegemist sinu närvilisusega: siis otsustab arst, ja mitte mina, mis sul viga on. Homme peab arsti kutsuma… Aga kui see ei ole nii…“ alustas ta ja jäi siis mõttesse.

„Mis siis, kui see nii ei ole, — räägi!“ käis Olga kärsitult peale.

Stolz astus mõttes edasi.

„Kuule ometi!“ ütles naine ja raputas mehe kätt.

„Võib-olla on see liiga rikkalik kujutlusvõime: sa oled hirmus elav… aga võib ka olla, et sa oled sinnamaani valminud…“ rääkis Andrei poolihääli, peaaegu iseendale.

„Andrei, ole hea, räägi nii, et ma kuulen! Ma ei kannata, kui sa endamisi pomised,“ kaebas Olga. „Ma rääkisin sulle teab mis rumalusi, ja sina lased kohe pea longu ja pomised omaette! Ma hakkan sind siin pimedas kartma…“

„Ei tea, mis öelda… „nukrus tuleb peale, mingid küsimused rikuvad rahu“: mida siit välja lugeda? Me räägime sellest teine kord veel, ja eks me siis näe: ehk peame jälle hakkama meres suplemas käima…“

„Aga sa ütlesid omaette: „kui aga… ehk oled… sinnamaani valminud…“ Mida sa selle all mõtlesid?“ küsis Olga.

„Ma mõtlesin…“ vastas mees pikkamisi ja järele mõeldes, usaldamata isegi oma mõtteid ja nagu häbenedes seda juttu, „…vaata… elus on silmapilke… see tähendab, sel juhul, kui siin pole tegu mingi närvirikkega, kui sa oled


449