Lehekülg:Oblomov Gontšarov-Tammsaare.djvu/447

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

tas ta nii õrna ja pehme häälevarjundiga, et mees pidi teda suudlema.

Olga sai julgust juurde. Mehe kerge, naljatlev arvamine, et ta on võib-olla õnnetu, tõukas teda ootamatult avameelsusele.

„Mul pole igav, ei võigi olla: sa tead seda isegi ja sa ei usu oma sõnu; haige ma ka ei ole, vaid… mu meel on… kurb… vahetevahel… nii on lugu, sa kole inimene, kelle eest ei saa peitu pugeda! Jah, meel on kurb, ja ma ei tea, miks.“

Ta pani oma pea mehe õlale.

„Ah nii! Miks siis?“ küsis Stolz tasa ja kummardus naise poole.

„Ei tea,“ vastas naine.

„Peab ju ometi põhjus olema; kui see pole minus või sinu ümbruses, siis on see sinus endas. Teinekord tähendab niisugune kurbus mõne haiguse algust… Oled sa terve?“

„Jah, see võib olla,“ vastas Olga tõsiselt, „midagi sellist ta on, ehk ma küll ise midagi ei tunne. Sa näed ju, kuidas ma söön, jalutan, magan, töötan. Aga äkki tuleb raskemeelsus peale, nagu mingi tüdimus… mul on tunne, nagu poleks elu… nagu poleks elus veel kõike olemas… Ah ei, ära parem kuulagi: see kõik on nii tühine…“

„Räägi, räägi!“ käis Stolz elavalt peale. „Noh — su elus poleks nagu kõike: mis veel?“

„Mõnikord ma nagu kardan,“ jätkas naine, „et see ehk muutub… lõpeb… ei tea isegi! Või piinlen rumala mõtte käes: mis siis veel tuleb?… Ja see õnn… kogu elu…“ rääkis ta kord-korralt ikka tasemini, häbenedes oma probleeme, „…kõik need rõõmud ja mured… see loodus,“ sosistas ta, „kõik kisub mind veel kuhugi; ma ei ole veel rahul… Jumal küll, mul on häbi nende rumaluste… nende unistuste pärast… Sa ära pane tähele, ära hooli…“ ütles ta hellitaval, paluval häälel. „See nukrus läheb varsti üle, küllap ma olen siis jälle heas ja selges meeleolus, nagu ma juba praegugi olen!“

Ta surus end areldi ja õrnalt mehe vastu, häbenedes tõepoolest oma „rumalusi“ ja paludes nagu nende pärast andeks.

Kaua päris mees ja kaua vastas naine nagu haige arstile: rääkis kurbuse sümptoomidest, jutustas tumedatest küsimustest, kirjeldas oma hingesegadust ja seda, kuidas see lõpuks kaob, — rääkis kõik, kõik ära, mida ta suutis meelde tuletada ja tähele panna.


448