tas neid vähe. See tähendas ainult uusi sekeldusi ja ärasõitmisi, pärast aga ununes ruttu.
Tädi surm tõi Olgale kibedaid, südamest tulevaid pisaraid ja heitis pooleks aastaks varju tema elule.
Kõige teravamat hirmu ja igavest muret põhjustasid laste haigeksjäämised, aga niipea kui hädaoht oli möödas, pöördus õnn tagasi.
Stolzi kõige suurem mure oli Olga tervis: pärast mahasaamist oli naine kaua põdur, ja ehk ta küll terveks sai, ei kadunud mehe kartus. Hirmsamat muret ta ei tundnud.
„Kui õnnelik ma olen!“ kinnitas Olga endamisi oma elu vaadeldes ja vajus mõnikord selle äratundmise järel sügavalt mõttesse… eriti viimasel ajal, pärast kolmandat-neljandat abieluaastat.
Inimene on imelik! Mida täielikum oli Olga õnn, seda mõtlikumaks ja koguni… kartlikumaks ta muutus. Ta hakkas end hoolega jälgima ja märkas, et teda ajab segadusse elu vaikus, selle seismajäämine õnnelikul ajal. Vägisi peletas ta oma südamest need mõtted ja kiirendas elu samme, otsis palavikuliselt kära-müra, liikumist ja muret, läks mehega koos linna, katsus käia seltskonnas, inimeste hulgas, kuid mitte kauaks.
Seltskonna tühisus riivas teda, ja ta ruttas koju varju, et heita hingelt seda rasket ja võõrast mõju, ning sukeldus uuesti koduse elu väikestesse muredesse, istus päevad läbi lastetoas, võttis enda kanda lapsi kasvatava ema kohused või süvenes ühes Andreiga lugemisse, „tõsiste ja igavate“ küsimuste arutlustesse, või nad lugesid luuletajaid ja plaanitsesid koos Itaalia-reisi.
Ta kartis langeda meeleolusse, mis sarnanes Oblomovi ükskõiksusega. Aga kuidas ta ka ei püüdnud oma hinge nendest perioodilise tarretuse silmapilkudest, vaimu uinakutest ärkvele raputada, ometi hiilis aeg-ajalt tema juurde too alguse õnneunistus, ümbritses teda siniööga ja mähkis unne, siis tuli jälle mõtteseisak, just nagu puhkus elamisest, kuni kordus jälle… hingeline segadus, kartus, tusk, mingi tume nukrus, mingid segased, udused küsimused rahutus ajus.
Olga kuulatas teraselt, uuris ennast, kuid ei avastanud midagi, ei osanud seletada, mida ta hing ajuti otsib ja nõuab, mida ta — hirmus öeldagi — veel igatseb, just nagu oleks tal siiani elus vähe õnne olnud, just nagu oleks ta sellest väsinud ja nõuaks uusi, mõeldamatuid elamusi, vaataks ei tea kui kaugele ette…
„Mis see on?“ mõtles ta hirmuga. „On siis mõeldav ja
445
