Lehekülg:Oblomov Gontšarov-Tammsaare.djvu/441

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Olga oli elu tõsise mõistmiseni kasvanud; kaks olemist, tema ja Andrei oma, olid voolanud ühtekokku; meeletute kirgede möll polnud enam võimalik: neis valitses rahu ja kooskõla.

Paistab, nagu oleks võidud nüüd teenitud rahus magama uinuda ja õndsust maitsta, nagu seda teevad kõrvenurkade elanikud, kes kolm korda päevas kokku saavad, ühe ja sama jutu juures haigutavad, elu tuimalt maha tukuvad, hommikust õhtuni vaevlevad, kuna kõik on juba mõeldud, räägitud ja tehtud, kuna pole enam midagi rääkida ega teha, ja „niisugune see ilmaelu kord juba on“.

Pealtnäha elasid nemad nagu teisedki. Tõusid vara üles, kuigi mitte koidu ajal; armastasid kaua teelauas istuda, mõnikord nagu ei viitsinudki rääkida, ja pärast läks kumbki oma nurka; või töötasid nad koos, sõid lõunat, käisid põlde vaatamas, tegid muusikat… nii nagu teisedki, nii nagu Oblomovgi sellest unistas.

Aga nemad ei tundnud tuima tukkumist ega nukrust; nemad ei veetnud oma päevi igavlevas ükskõiksuses; nende pilk ega sõna polnud kunagi loid; neil jätkus juttu, ja sageli oli see koguni äge.

Tubadest kostsid nende kõlavad hääled, olid aedagi kuulda; või nad jutustasid teineteisele vaikselt, just nagu oma unistuste mustrit joonistades, mingi mulje esimest virvendust, mingi mõtte kujunemist, hinge vaevu kuuldavat sosinat — kõike seda, mida on kõnes nii raske edasi anda…

Nende vaikiminegi oli mõnikord unistav õnn, mida omal ajal igatses Oblomov, või endamisi juurdlemine nende lõpmatute küsimuste kallal, mida neil teineteise puhul tuli lahendada…

Looduse särav ja igavesti uus ilu viis nad sagedasti sõnatusse imetlusse. Nende tundlikud hinged ei suutnud selle iluga lihtsalt harjuda: maa, taevas ja meri — kõik erutas nende ilumeelt, ja vaikides istusid nad teineteise kõrval, vaatasid ühise pilgu ja ühise hingega seda loomingu sära, mõistes teineteist ilma sõnadetagi.

Nad ei võtnud kunagi hommikut ükskõikselt vastu ega vajunud tuimalt lõunamaa sooja tähisöö pilkasusse. Neid hoidis ärkvel mõtte alatine liikumine, hinge alatine erksus ja tarvidus kahekesi koos mõelda, tunda, rääkida!…

Kuid mis oli nende tuliste vaidluste, vaiksete kõneluste, kooslugemiste ja pikkade jalutuskäikude sisu?

Kõik. Juba välismaal oli Stolz harjunud kahekesi töötama ja lugema: nüüd, nelja silma all Olgaga, mõtleski ta temaga


442