Lehekülg:Oblomov Gontšarov-Tammsaare.djvu/437

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Ta oli füüsiliselt erk, sest ta oli vaimult erk. Poisikesepõlves oli ta rõõmus ja vallatu, ja kui ta ei vallatanud, siis ajas ta isa juhatusel asju. Kunagi polnud tal mahti unistustes laiali valguda. Tema kujutlusvõime oli raiskamata, süda rikkumata: nii ühe kui teise puhtuse ja neitsilikkuse eest oli muretsenud ema.

Noores eas hoidis ta loomusunniliselt oma jõudu värskena, siis märkas ta peagi, et see värskus sünnitab erksust ja head tuju, et ta annab selle mehelikkuse, milles hing peab karastuma, kui ta ei taha kahvatada elu palge ees, ükskõik, missugune see elu ka oleks, kui ta ei taha elu võtta nagu rasket iket või risti, vaid üksnes kohust, ja kui ta tahab eluvõitluses väärikalt vastu pidada.

Palju mõttetööd oli ta pühendanud südamele ja tema kummalistele seadustele. Jälgides tahtlikult või tahtmatultki, kuidas ilu kujutlusvõimele mõju avaldab, kuidas mulje tundeks saab, nähes enda ümber tunnete esmaseid märke, heitlust ja lõppu, jõudis ta ellu süvenedes ajapikku järeldusele, et armastus on see Archimedese kang, mis paneb kogu maailma liikuma, et see kätkeb samavõrd üleüldist ümberlükkamatut tõde ja headust, kuivõrd tema mittemõistmine ja tema kuritarvitamine kätkeb valet ja halba. Mis on hea? Mis kuri? Kus on piir nende vahel?

Kaaludes küsimust: mis on vale?, liikusid tema vaimusilma eest mööda nüüdse ja ammumöödunud aja kirevad näokatted. Naerusui, vahel ka punastades või kulmu kortsutades, vaatles ta armukangelaste ja -kangelannade lõpmatut rida: raudkinnastega don Quijotesid ja nende südamedaame, kes ka viiekümneaastase lahusoleku järel teineteisele truuks jäid; roosa näoga ja lihtsameelsete pungsilmadega karjaseid ja nende Chloesid tallekeste keskel.

Tema ette ilmusid puuderdatud parukate ja pitsidega ehitud markiid, kelle silmis virvendas mõistus ning huultel liiderlik naeratus; siis tulid Wertherid, kes ennast maha lasevad, üles poovad või ära kägistavad; siis närvetud neitsid oma igaveste armastuspisaratega ja kloostrieluga, siis — hiljutiste kangelaste vurrudega näod, pilgus metsik lõõm, nii naiivsed kui ka teadlikud don Juanid ja tarkpead, kes värisevad armastuses kahtlustamisegi ees, kuid jumaldavad salaja oma peremamslit… kõik, kõik!

Kaaludes küsimust: mis on tõde?, otsis ta lähedalt ja kaugelt, otsis nii kujutlusvõime kui ka silmadega näiteid lihtsast, ausast, kuid sügavast ja lahutamatust vahekorrast naistega, aga ei leidnud; kui see mõnikord näiski nõnda, siis see


438