silmis erilist tähtsust, mis aga neile kahele tähendas mõnd õnnelikku tundi või mälestusväärset silmapilku, selles raamatute ja nootide meres oli ometi sooja elu hõngu, mis ergutas mõistust ja ilumeelt; kõiges oli tunda ärksat mõtet või säras sealt vastu inimese kätetöö ilu, nii nagu säras ümberringi looduse igavene ilu.
Siin olid oma paiga leidnud ka Andrei isa kõrge kirjutuspult ja seemisnahksed kindad, ning nurgas kivide, merikarpide, linnutopiste, mitmesuguste savi- ja kaubaproovide kapi kõrval rippus vana õliriidest vihmamantel. Kõige selle hulgas läikis aukohal Erard’i kullaga inkrusteeritud tiibklaver.
Kogu maja kattis maast katuseni viinapuude, luuderohu ja mirtide lehestik. Rõdult paistis meri, teiselt poolt — tee linna.
Seal ootas Olga Andreid, kui see oli asju ajama sõitnud, ja tõttas teda nähes alla, jooksis läbi toreda lilleaia ja mööda pikka paplialleed mehele vastu ning langes ta rinnale ikka rõõmust hõõguvi põsi ja säravi silmi, ikka kärsitu õnneõhinaga, ehk küll nende abiellumisest oli möödas enam kui üks või kaks aastat.
Stolzi suhtumine armastusse ja abielusse oli ehk liialdatult originaalne, kuid igatahes iseseisev. Ka siin leidis ta sõltumatu ja tema enda arvates lihtsa tee: aga kui raske vaatlemise, kannatuse ja vaeva kooli pidi ta enne läbi tegema, et neid „lihtsaid samme“ astuda!
Isalt oli ta õppinud kõigele elus, ka kõige tühisematele asjadele, tõsiselt vaatama; ta oleks ehk isalt õppinud ka pedantset valjust, mis sakslaste vaadetega ja iga elusammuga, muu hulgas ka abieluga, kaasas käib.
Vana Stolzi elu oli raiutud kõigi silme ette nagu mõni tabel kivist käsulauale, ja seal polnud enam midagi mõistatada. Kuid ema laulud ja õrn sosin, kirevalt mitmepalgeline vürstimaja, ülikool, raamatud ja seltskond — see kõik oli kallutanud Andreid isa kavatsetud elurööbastest kõrvale; vene elu oli vedanud oma nähtamatuid jooni, ja värvitust tabelist sai suur hele pilt.
Andrei ei pannud tundeid pedantsuse kütkesse ja andis mõttekujutustele koguni kitsendamata vabaduse, hoidudes ainult kaotamast „pinda jalge alt“, ehk ta küll kainenedes oma saksa loomuse tõttu või mõnel muul põhjusel ikka nendest mingi järelduse tegi ja mingi elutarkuse raasukese omandas.
437
